Viimase nelja aasta jooksul on taas alanud eestlaste tung Ameerika Ühendriikidesse.

Ühendriikide ülikoolid pakuvad õpilastele ideaalilähedaseid võimalusi õppimiseks ja suusatamiseks. Alates 2006 aasta Sügisest on suurenenud eestlaste tung Alaskasse – Fairbanksi ülikooli. Vahur Teppan ja Henri Soom avasid ukse ning peale neid leidis tee samasse kooli ka Robert Päkk ja 2009 aasta Sügisest Marit Rjabov.

Kuid Alaskas ei ole asunud ainus eestlaste koloonia. Tiit Pekk ja Jana Rehemaa on õppinud Colorado osariigis ja Katrin Smigun Utah’ ülikoolis. Jana Rehemaa ja Katrin Smiguni vallutustele naiste klassis on järgnenud Vahur Teppani edukas esinemine USA meistrivõistlustel sprindis 2008 aasta jaanuaris ja Henri Soomi tublid sõidud  eelmisel nädalal Anchorage’s. Soom saavutas USA Meistrivõistlustel klassikalises tehnikas sõidetud sprindis 11. koha ja vabas tehnikas 12. koha.

Märkimisväärne on Vahur Teppani kolmas koht 2008 aasta jaanuaris. Teppanit edestasid vaid USA esinumbrid sprindis – Andrew Newell ja Torin Koos.

Kahjuks ei saanud Teppan oma kolmanda koha eest mitte midagi muud kui astuda poodiumi kolmandale astmele.

Sarnane sündmus leidis aset tänavu jaanuaris. Rootsist pärit suusataja tuli USA meistriks klassikalises tehnikas sõidetud sprindivõistlusel, kuid tema saavutust märgiti vaid sõnades. Tal lubati autasustamistseremoonial astuda poodiumi kõrgeimale astmele ja pandi isegi medal kaela, kuid peale tseremooniat võeti medal tagasi ja anti tegelikkuses teise koha saavutanud sportlasele. Tuleb ära märkida, et rootslane sai kokkuvõttes medali, kuid seegi oli second hand – mõeldud hoopis paraolümpia kandidaadile.

Kohalikud ise väidavad, et nemad saavad oma riigi meistrivõistluste medaleid jagada vaid oma riigi kodanikele. Arusaadav. Kuid küsimusi tekitab fakt, et ei rootslane ega ka eestlane (Teppan) ei võistelnud oma riigi lipu all, ei esindanud oma koduklubi värve. Nad võistlesid oma ülikooli nime all – ja see asub Ameerika Ühendriikides. Kui Eesti Meistrivõistlustel stardib välismaalane, ei saa ka tema medalit võita. Kuid välismaalased ei saa reeglina medaleid, kuna nad ei ole litsenseeritud võistlejad. Küll aga on kõik USA-s suusatavad välismaalastest üliõpilased litsenseeritud Ühendriikide Suusa ja Lumelaua Liidu poolt. Milles küsimus?

Medal sümboliseerib sportlastele nende saavutusi. See on ainus materjaalne ese, mis sportlasele märkimisväärsest päevast alles jääb.

Matti Nykänen oli sunnitud oma Olümpia-memorabiilia muuseumile annetama ja sai selle eest sada marka. Medali(te) võrdlemine saja margaga ei ole mingil juhul paslik. Mälestusted ja kogemused on olulised – just need lisavad hinda ja kaalu antud esemele.

Siit soovitus Eesti sprodiürituste korraldajatele – jagage noortele (ja ka vanadele) enam medaleid. Tartu Maraton on saavutanud oma mastaabi paljude faktorite abil, aga kes teab väita kui suur kaal on sellel medalikesel, mis igale osavõtjale finishis kaela riputatakse? Vahest et suurim?

Ameeriklaste tegevus Euroopa suusatajate tasustamisel pole sugugi kiiduväärt. Kogu sealne süsteem põhineb Skandinaavia suusatajatel ja nende ignoreerimine ei teeni midagi muud kui kriitikat.

Foto: Eesti Suusaliit

Vaatamata Norra meeskondlikule võidule Tour de Ski üldarvestuses on Lukas Baueri tänane tegu igati kiiduväärt. Bauer purustas purustamatu – Petter Northug ei suutnud Tour de Ski viimasel tõusul temaga sammu pidada.

Bauer püüdis Northugi kinni juba lausikul peale paari kilomeetrit. Tõusule asudes ei suutnud ta uskuda, et Northug temaga sammu on pidanud, kuid ei lasknud end sellest kõigutada. Ta tõstis tempot. Tulemuseks üle minutiline edu nn. purustamatu suusataja ees. Northugi jaks oli nõnda läbi, et võitlusest teise kuni viienda kohani päästis teda vaid finishijoon.

Tundub, et vene suusaäss Dementjev ei eksinud, kui väitis, et Northugi vaimseks purustamiseks ei piisa muust, kui teda kord või paar võidukalt edestada. Igiliikureid tänapäeval enam ei eksisteeri! Ja see on tore – ikka on hea näha vaheldusrikkamat seltskonda võitjate seas.

Küll aga tasub nüüd oodata norrakate kommentaare. Võistluse eel oli juba juttu Tour de Ski halvast formaadist (formaat mille nad ise Vegard Ulvangi juhtimisel lõid) ja sellest kuidas eelviimane etapp nullis üldliidri võimalusi. Üldliidriks loomulikult nende oma mees, Northug, kes suurema osa võitudest on saavutanud kellegi tuulest välja hüpates. Jah, see on kah omamoodi kunst, kuid mõnel teisel spordialal (rattasõit) võib ta sportlasele paraja keretäie teenida.

Kindlasti ei pääse Bauer ka “tumedatest” süüdistustest. Aleksander Legkov’i tugev sõit lõputõusul paar aastat tagasi oli norrakate jaoks üliinimlik ja ilma abivhenditeda (keemiliste abivahenditeta) võimatu. Küllap tänanegi Baueri kiire sõit saab nende jaoks üliinimlik olema. Tegemist on ikka Tsehhi, mitte Norra suusatajaga.

Igatahes on tore, et võitis sümpaatne suusamees ja Andrus Veerpalu tugev konkurent. Hea on mõelda, et viimaste aastate tiitlivõistlustel 15km klassika sõidus on seda meest suutnud lüüa ainult üks, Andrus Veerpalu.

Kindlasti täitis Veerpalu jaoks tänane maraton Tsehhis oma rolli ära ja temagi vormikõver hakkab nüüd ülesmäge liikuma. Otepää MK-etapp järgmisel nädalavahetusel näitab mis kaardid kellelgi hetkel taskus on.

Foto: Eesti Suusaliit

Lukas Bauer tõestas täna, et Petter Northugi löömine pole sugugi võimatu. Pidevas heitluses vahefinishite preemiasekundite üle jäi Bauer esialgu küll alla, kuid sõidu viimasel veerandil suutis ta siiski otsustavalt käiku vahetada ja Northugi maha jätta.

See annab arvatavasti kõvasti lootust ka Eesti koondise meessuusatajatele, eesotsas Andrus Veerpaluga. Mati Alaver teatas juba sügiseses Olose laagris, et Vancouveri 50km medalid tuleb jagada kilomeeter enne finishit. Bauer suutis selle eestlastele puust ja punaseks ette teha.

Kuigu Northug väitis enne starti, et ta enesetunne on hea ja on hea olnud kogu Tuuri vältel, ei piisanud sellest, et taas võitu võtta. Siit taaskord õpetussõnad Eesti suusakoondise liikmetele, kes kehvade tulemuste korral väidavad, et enesetunne oli kehva võitu. Ka hea enesetunne ei pruugi piisav olla! Tuleb vaim valmis panna ja võidelda täie hingega.

Teatavasti on Petter Northug suusamaailmas pisut priviligeeritud seisundis. Staar. Tal on spetsiaalsed suusasaapad, väga hea suusapark ja vahest et parim meeskondlik teenindus. Täna hõisati, et Northug stardib uute Swixi suusakeppidega, kuid needki ei aidanud. Bauer tõestas, et vanad käivad kah väga hästi. Kui silm ei petnud, sõitis Bauer isegi vähe vanemat tüüpi suusasaabastega… “It’s not about the bike” nagu Lance Armstrong öelnud on.

Igatahes oli tänane päev positiivne noot eestlastele. Northug on võidetav ja teoreetiline võimalus on Veerpalul ja Mael selleks olemas!

Foto: Eesti Suusaliit

Eesti sprindikoondise liikmed on hetkel laagris Norras. Valmistumas Otepää MK-etapiks ja Vancouver’i Olümpiamängudeks.

Õnnestus ühendust saada Timo Simonlatseriga, kes edastas foto harrastussuusatajatele igati ideaalsest termomeetrist.

Nagu näha, trotsivad koondislased hetkel päris tugevat külma ja peavad leppima “Polaarsete määretega”.

Loodetavasti on adekvaatne termomeeter ja Norra suusalumi helded meie koondislaste vastu ja saame näha neid tuiskamas rivi eesotsas juba järgmisel nädalavahetusel Otepääl.

Pikkaajalisele ilmaennustusele toetudes võib praegu julgelt väita, et Otepää tervitab suusatajaid ja suusafänne 16 ja 17 jaanuaril toimuval üritusel ideaaltingimustega. Jõukatsumisele on oodata 206 sportlast 21st riigist. Kuna Norra, Venemaa, Eesti ja Soome koondiste liikmete jaoks, nagu ka paljudele teistele, on tegemist viimase võimalusega kvalifitseeruda Olümpiamängudele, on oodata läbi aegade suurimat lahingut!

On aeg hakata pileteid varuma! Liiga ei teeks ka ergutushõisete harjutamine.

John Kristian Dahl. Foto: Dahli erakogu

6. detsembril 2003. aastal tõusis norrakas John Kristian Dahl esimest korda MK-l poodiumile. Kes oleks võinud toona arvata, et võitmiseks kulub veel järgnevad 6 aastat. Võitjate hulka sai ta oma nime kirjutada alles 2009 a. Davosi MK-l , kui edestas pingelises duellis “imemeest” Petter Northugi. Hetkel valmistub ta Otepää MK-ks, mis toimub juba järgmisel nädalavahetusel, kus mängitakse norrakate vahel välja olümpiapiletid.

SkierPostil õnnestus teha John Kristianiga lühike intervjuu, saamaks teada, kuidas tema treeningud välja näevad ja mis hoiab norrakate meeskonnavaimu üleval.

Mis on sinu treeningfilosoofia?

Mulle meeldivad pikad, umbes 3 tunnised, aeglased treeningud. Suvel jooksmine ja talvel suusatamine lihtsatel radadel. Suvel üritan selliseid treeninguid teha 2-3 ühe nädala jooksul. Arvan, et see mõjub hästi mu vormile. Kõige vähem meeldivad rasked ja lühikesed intervallid. Meil on üks selline treening, kus tuleb 10 x 1 minutit maksimaalselt pingutada. Pärast seda on tunne, et hakkan surema… Norras arvestame tunde, mitte kilomeetreid, seega ma kilomeetreid ei tea. Eelmisel aastal treenisin 850 tundi ja arvan, et ei ole oluliselt võimalik tundide arvu suurendada. Seega pean analüüsima, mida teen treeningutel, et ennast veel edasi arendada.

Milline on su lemmik võistlus- ja treeningpaik?

Mulle meeldib 10 km klassikasõit, individuaalstardist. See on peaaegu nagu sprint. Täiskäiguga algusest lõpuni. Väga kahju, et seda enam Maailmakarikasarjas ei ole! Minu parim võistlus sprindis oli 2009. a Norra meistrivõistlustel. Võitsin kvalifikatsiooni ja kõik järgnevad sõidud. See oli imeline. Tundsin, et suudan üha enam ja ei väsi kunagi ära. Sellel päeval olid mu suusad fenomenaalsed! Distantsisõitudest olen teinud mõned head võistlused Norra karikasarjas. Ükskord võitsin 15 km klassikasõidu 50 sekundiga Anders Auklandi ees. Tunne oli nagu lendaksin!

Kes on sinu iidol suusatamises? Ja kes on sinu arust kõige ebasümpaatsem suusataja?

Olen pärit Kirkenes’ist Norra põhjaosast ja Vegard Ulvang ning Krister Sørgård on samuti sealt pärit. Kui ma alustasin suusatamisega kohalikus suusaklubis 90-ndate alguses, siis Vegard ja Sørgård olid Norra ja Maailmakarikasarja tipus. Nendest said minu inspiratsiooniallikad suusatamises. Ebasümpaatsed on need, kes kasutavad dopingut võitmiseks. See on petmine ja ei meeldi mulle!

Mis on kõige rumalam asi, mida oled suuskadel teinud?

Võistlustel olen korra unustanud suusad markeerida ja mind diskvalfitseeriti. Samuti olen võtnud valed kepid, hilinenud starti jne. Davosis võistlesin 2006. aastal 10 cm lühemate keppidega. Kuigi võtsin valed kepid, sain sellest hoolimata 3. koha!!

Kuidas on suusatamine su elu muutnud?

Seda on raske öelda, sest suusatamine ongi minu elustiil. Ükskõik, mida teen, suusatamine on alati mõtteis…

Räägi natuke Norra meeskonnavaimust – kõik need lahedad asjad, mida te üheskoos teete (nagu laulmine,esinemised…).

Meil on Norras suurepärane meeskonnavaim. Kõik annavad endast parima igas treeninglaagris. Igaühel on unikaalsed oskused, nagu kiirus, tugevus, vorm. Me aitame üksteist motiveerimisega ning see aitab valmistuda paremini Olümpiaks. Meil saab väga palju nalja, näiteks Norra hooaja avamisel laulsime ja tantsisime koos. Ma arvan, et see arendab kõiki ja muudab meeskonnavaimu veel tugevamaks!

Just seda meeskonnavaimu tuleks parandada Eesti koondises, kus iga mees treenib omaette ja haub “sõjaplaane” nädalavahetuseks, kuidas 50. parema hulka jõuda. Või ollakse võistluste eel ja ajal nii pinges, et ei jõuta teistele teregi öelda. Samas norrakad jõuvad veel stardijoonel mõne huvitava episoodiga üllatada.

Siin näide, kuidas Norra sprindikoondis esitles ennast enne hooaja avastarti.

Eesti koondise peatreener, Mati Alaver, seisab iga suurvõistluse eel silmitsi küsimusega: “Keda määrata teatenelikusse?”. Andrus Veerpalu ja Jaak Mae on loomulikult kirjas kui raudvara ning nende kohad on kindlad. Andrus klassikavahetuses (eeldatavasti teine ehk töövahetus) ja Jaak klassika- või isegi vabatehnikavahetuses. Jaagu positsioon sõltubki ennekõike ülejäänud koondise koosseisust.

Aivar Rehemaa on näidanud end tugeva vabatehnika valdajana ja võib eeldada, et tema rolliks võib jääda siiski vabatehnika vahetus. Sel juhul võiks oletada, et Jaak stardibki esimesena. Kust aga võetakse viimase vahetuse sõitja?

Timo Simonlatser on näidanud tugevaid vabatehnika sõite käesoleval hooajal ja nõnda ka Karel Tammjärv. Samas ei saa hetkel kandidaatide seast välja lugeda ka Kaspar Kokka või Algo Kärpi. Praeguse hetke seisuga ei ole ükski eelpool mainitutest kahjuks tulemusi näidanud. See omakorda võib ukse avada mõnele Eesti laskesuusatajatest.

Martten Kaldvee näitas tugevat sõitu Eesti Meistrivõistlustel vabatehnikas, kus ta liikus viimasel viiel kilomeetril isegi kiiremini kui Jaak Mae, kes on teada-tuntud tugeva lõpu tegija ja oli tol päeval Alaveri sõnul juba vägagi heas sõiduhoos. Lisaks Kaldveele olevat laskesuusakoondise peatreeneri sõnul neil veel teisigi kiireid mehi. Kauri Kõiv ja Indrek Tobrelutski liikuvat piisavalt kiiresti, et Kaldveed edestada.

Miskipärast võiks siinkohal pakkuda välja, et Kaldvee, juhul kui vormikõver stabiilsena püsib, võibki saada viimaseks teatemeheks – või vähemalt võiks! Alaveri oma õpilane on kindlasti eelisseisundis võrreldes nii mõnegi teisega.

Tore on tõdeda, et Eestis leidub südikaid vaba tehnika sõitjaid, kes on astumas Jaak Mae kandadele. Ja väga meeldiv Jõulukink kõigile laskesuusafännidele oli Roland Lessingu teine koht laskesuusa maailmakarika osavõistlusel Pokljukas.

Siinkohal pakuks välja vähe alternatiivse edu võtme Eesti laskesuusatajatele, kellel hetkel lasketiirudes stabiilsust napib:

Foto: Eesti Suusaliit

Andrus Veerpalu pojale enne starti näpunäiteid jagamas. Foto:Skierpost.com

Täna me ei räägi aga Andrus Veerpalust, kellel on parim klassikatehnika suusalegendi Björn Daehlie sõnul. Andrusel on väga andekad lapsed. Kaks neist, Anette ja Andreas, on juba ühed parimatest oma vanusegrupis Eestis.

Suusaklubi Karupesa kasvandikuna teeb olümpiavõitjast isa jälgedes käiv poeg Andreas usinalt trenni. Treener Tanel Ojaste ütles Skierpostile, et Veerpalu lastel on väga head geenid suusatamiseks.

“Mul piisab ainult neile öelda,  mida on vaja teha ja juba nad teevad seda. Neil on kõik võimalused olla parimad tulevikus,” arvas Tanel Ojaste.

“Neid pole vaja sundida treenima nagu teisi noori. Näiteks sellel sügisel käis Andreas koos isaga 4-nädalases Olose laagris Põhja-Soomes. Ta teab, mida teha, et olla parim,” ütles Andrease treener.

Andreas Veerpalu EMV-l Tartus. Foto:Skierpost.com

Andreas Veerpalu on kindlalt otsustanud seada oma sammud isa Andrus Veerpalu jälgedes.

“Ma näen oma tulevikku suusatajana. Kuigi tegelikult pole ma veel mõelnud, aga miks mitte juba Sotšis võistelda,” ütles Andreas Skierpostile.

“Sellel aastal tahan ma võita Eesti meistrivõistlused ja näidata häid tulemusi ETV-Swedbanki noorte suusasarjas. Mu isa annab mulle näpunäiteid ja õpetab mind, kui ta on kodus. Ma arvan, et mul on palju temalt õppida. Tahaks saada sama heaks suusatajaks kui isa.””

Mati Alaver on teatavasti ETV-le rääkinud Eesti teateneliku plaanidest 2014. aasta taliolümpial: “Otsustades selle põhjal, kui palju on Jaak Mae Fischerilt endale saapaid varunud, siis ta tahab ilmselt Sotši mängudel Andrus Veerpalu vanema pojaga teatemeeskonnas sõita.”

Andrus Veerpalu tuli esimest korda olümpiavõitjaks 31- ja teist korda 35-aastasena, nii on 15-aastasel Andreasel küllalt aega tõestamaks oma annet.

“Mulle meeldib, et poiss sporti teeb ja ma näen, et temast võib saada hea suusataja,” ütleb Andrus.

“Samas ei saa talle kohustusi panna. Aitan Andreast, kui saan. Kuigi mul pole selleks väga palju aega ja ega ma noori väga õpetada oskagi. Jätan selle parem asjatundjatele. Ta on põhiliselt Tanel Ojaste all treeninud ja see paistab talle sobivat, ei hakkaks oma kätt vahele segama. Rääkides Andrease võimalikust Sotši sõitmisest, siis pigem arvan, et tal on veel aega ja seda ei maksaks hetkel veel tõsiselt võtta, “ arvas Andrease isa.

Anette Veerpalu on olnud võitmatu enda vanuseklassis. Eelmisel talvel näitas ta selga isegi “vanakestele”, kui tõi Karupesa võistkonna Eesti täiskasvanute meistrivõistlustel hõbedale.

Viimasel ajal on hakatud jõudsalt kommenteerima murdmaasuuusaradade laskumisi MK-sarja võistlustel ja ka suurüritustel. Sapporo MM 2007 aastal oli vahest et suurimaks küsimuse tõstatajaks.

Tiitlivõistluste tarbeks peavad tõesti olema suusarajad eeskujulikult ettevalmistatud. On raske ette kujutada, et Veerpalu või Mae Olümpiatsükkel läheb kehvalt ettevalmistatud radade nahka – Mati Alaveri luupainaja?

Küll aga tekitab küsimusi murdmaasuusatajate laskumisoskus. Päev-päevalt kuuleb kuidas harjutatakse üha rohkem ja üha kõvemini. Näeme telepildist kuidas Eesti mehed Ramsaus mäest üles rühivad. Kas see ongi võidu võti? Veerpalu puhul on ta seda tõestand, aga kus on ülejäänud?

Norra meessuusataja, Simen Oestensen, on tõestanud, kui oluline on laskumistel püsti püsida. Oestensen on vahest et tugevaima paaristõukega suusataja maailmas, kuid kehv tasakaal ei luba tal tähtsatesse koondistesse kuuluda.

Suusarajad peavadki keerulised olema – kuidas muidu teri sõkaldest eraldada? Ei tohiks luua olukordi, kus ühed ja samad “tööloomad” võtavad pidevalt võite. Tehniliselt keeruliste laskumiste olemasolu avab võimalusi teistele suusatajatele, köidab pealtvaatajaid ja populariseerib ala.

Siin väike video eilsetest kukkumistest Tour de Ski sprindietapil:

Foto: Eesti Suusaliit

Suusamõnud

Head uut Aastat! Alanud aasta hakkas intrigeeriva ja meeliköitva suusavõistlusega – Tour de Ski! Võistlusega, kus on ka eestlastel omad mehed stardijoonel, kellele kaasa elada, nii pöialt hoida, kui Delfis kritiseerida. Eriti just seda viimast meeldib meile millegipärast kõige rohkem teha. Ei teagi, kas on see sellest, et oleme põhjamaarahvas – istume pimedas toas ja kogume musti mõtted, või tõesti oleme maksimalistid, kus 4. koht on juba kaotus. Samas ajalehe Wall Street Journal poolt koostatud edukate taliolümpiariikide edetabeli tipus troonib Eesti. Edetabeli esikohale pääsemine on võimalikuks saanud tänu Eesti suusatajate edukatele esinemistele viimastel kahtedel olümpiamängudel. Medaleid on Eestile toonud Andrus Veerpalu (kaks kulda, üks hõbe), Kristina Šmigun (kaks kulda) ning Jaak Mae (üks pronks).

Meil tuleks olla uhked oma sangarite üle, mitte neid pärast ebaõnnestunud võistlust kohe jalge alla trampida. Kaotusekibedus ja võidurõõm teevadki spordist spordi!

“Võitja pole mitte see, kes seisab kaotajast kõrgemal, vaid see, kes seisab kaotusest kõrgemal.” Jaan Konks

Neist mõtteteradest innustudes, võiksime nüüd minna nautima imelist suusailma, mis on nii haruldane Eestis. Fantastilised suusarajad on pea kõigis suusakeskustes ette valmistatud –Haanja, Otepää, Kääriku, Aegviidu jne. Tundkem rõõmu sõpradega koos olemisest, kutsuge nad välja mõnusale suusaretkele, mis kaunistaks Teie päeva ja annaks jõudu järgnevale töönädalale!

Vahest on tunne, et miski ei taha välja tulla ja tahaks alla anda (paljud ei julge suusarajale minna, kas siis varustuse puudumise pärast või naabrimehe kriitika kartuses), kuid ärge pöörake neile ebaolulistele nüanssidele tähelepanu! Olge aktiivsed ja tundke rõõmu väljas olemisest. Järgnevas naljakas videos tunneb vist igaüks end ära ja loodetavasti mõistab, mis on kõige olulisem – To have FUN!

Ilusat Olümpiahooaega!