Viimase nelja aasta jooksul on taas alanud eestlaste tung Ameerika Ühendriikidesse.

Ühendriikide ülikoolid pakuvad õpilastele ideaalilähedaseid võimalusi õppimiseks ja suusatamiseks. Alates 2006 aasta Sügisest on suurenenud eestlaste tung Alaskasse – Fairbanksi ülikooli. Vahur Teppan ja Henri Soom avasid ukse ning peale neid leidis tee samasse kooli ka Robert Päkk ja 2009 aasta Sügisest Marit Rjabov.

Kuid Alaskas ei ole asunud ainus eestlaste koloonia. Tiit Pekk ja Jana Rehemaa on õppinud Colorado osariigis ja Katrin Smigun Utah’ ülikoolis. Jana Rehemaa ja Katrin Smiguni vallutustele naiste klassis on järgnenud Vahur Teppani edukas esinemine USA meistrivõistlustel sprindis 2008 aasta jaanuaris ja Henri Soomi tublid sõidud  eelmisel nädalal Anchorage’s. Soom saavutas USA Meistrivõistlustel klassikalises tehnikas sõidetud sprindis 11. koha ja vabas tehnikas 12. koha.

Märkimisväärne on Vahur Teppani kolmas koht 2008 aasta jaanuaris. Teppanit edestasid vaid USA esinumbrid sprindis – Andrew Newell ja Torin Koos.

Kahjuks ei saanud Teppan oma kolmanda koha eest mitte midagi muud kui astuda poodiumi kolmandale astmele.

Sarnane sündmus leidis aset tänavu jaanuaris. Rootsist pärit suusataja tuli USA meistriks klassikalises tehnikas sõidetud sprindivõistlusel, kuid tema saavutust märgiti vaid sõnades. Tal lubati autasustamistseremoonial astuda poodiumi kõrgeimale astmele ja pandi isegi medal kaela, kuid peale tseremooniat võeti medal tagasi ja anti tegelikkuses teise koha saavutanud sportlasele. Tuleb ära märkida, et rootslane sai kokkuvõttes medali, kuid seegi oli second hand – mõeldud hoopis paraolümpia kandidaadile.

Kohalikud ise väidavad, et nemad saavad oma riigi meistrivõistluste medaleid jagada vaid oma riigi kodanikele. Arusaadav. Kuid küsimusi tekitab fakt, et ei rootslane ega ka eestlane (Teppan) ei võistelnud oma riigi lipu all, ei esindanud oma koduklubi värve. Nad võistlesid oma ülikooli nime all – ja see asub Ameerika Ühendriikides. Kui Eesti Meistrivõistlustel stardib välismaalane, ei saa ka tema medalit võita. Kuid välismaalased ei saa reeglina medaleid, kuna nad ei ole litsenseeritud võistlejad. Küll aga on kõik USA-s suusatavad välismaalastest üliõpilased litsenseeritud Ühendriikide Suusa ja Lumelaua Liidu poolt. Milles küsimus?

Medal sümboliseerib sportlastele nende saavutusi. See on ainus materjaalne ese, mis sportlasele märkimisväärsest päevast alles jääb.

Matti Nykänen oli sunnitud oma Olümpia-memorabiilia muuseumile annetama ja sai selle eest sada marka. Medali(te) võrdlemine saja margaga ei ole mingil juhul paslik. Mälestusted ja kogemused on olulised – just need lisavad hinda ja kaalu antud esemele.

Siit soovitus Eesti sprodiürituste korraldajatele – jagage noortele (ja ka vanadele) enam medaleid. Tartu Maraton on saavutanud oma mastaabi paljude faktorite abil, aga kes teab väita kui suur kaal on sellel medalikesel, mis igale osavõtjale finishis kaela riputatakse? Vahest et suurim?

Ameeriklaste tegevus Euroopa suusatajate tasustamisel pole sugugi kiiduväärt. Kogu sealne süsteem põhineb Skandinaavia suusatajatel ja nende ignoreerimine ei teeni midagi muud kui kriitikat.

Foto: Eesti Suusaliit