John Kristian Dahl. Foto: Dahli erakogu

6. detsembril 2003. aastal tõusis norrakas John Kristian Dahl esimest korda MK-l poodiumile. Kes oleks võinud toona arvata, et võitmiseks kulub veel järgnevad 6 aastat. Võitjate hulka sai ta oma nime kirjutada alles 2009 a. Davosi MK-l , kui edestas pingelises duellis “imemeest” Petter Northugi. Hetkel valmistub ta Otepää MK-ks, mis toimub juba järgmisel nädalavahetusel, kus mängitakse norrakate vahel välja olümpiapiletid.

SkierPostil õnnestus teha John Kristianiga lühike intervjuu, saamaks teada, kuidas tema treeningud välja näevad ja mis hoiab norrakate meeskonnavaimu üleval.

Mis on sinu treeningfilosoofia?

Mulle meeldivad pikad, umbes 3 tunnised, aeglased treeningud. Suvel jooksmine ja talvel suusatamine lihtsatel radadel. Suvel üritan selliseid treeninguid teha 2-3 ühe nädala jooksul. Arvan, et see mõjub hästi mu vormile. Kõige vähem meeldivad rasked ja lühikesed intervallid. Meil on üks selline treening, kus tuleb 10 x 1 minutit maksimaalselt pingutada. Pärast seda on tunne, et hakkan surema… Norras arvestame tunde, mitte kilomeetreid, seega ma kilomeetreid ei tea. Eelmisel aastal treenisin 850 tundi ja arvan, et ei ole oluliselt võimalik tundide arvu suurendada. Seega pean analüüsima, mida teen treeningutel, et ennast veel edasi arendada.

Milline on su lemmik võistlus- ja treeningpaik?

Mulle meeldib 10 km klassikasõit, individuaalstardist. See on peaaegu nagu sprint. Täiskäiguga algusest lõpuni. Väga kahju, et seda enam Maailmakarikasarjas ei ole! Minu parim võistlus sprindis oli 2009. a Norra meistrivõistlustel. Võitsin kvalifikatsiooni ja kõik järgnevad sõidud. See oli imeline. Tundsin, et suudan üha enam ja ei väsi kunagi ära. Sellel päeval olid mu suusad fenomenaalsed! Distantsisõitudest olen teinud mõned head võistlused Norra karikasarjas. Ükskord võitsin 15 km klassikasõidu 50 sekundiga Anders Auklandi ees. Tunne oli nagu lendaksin!

Kes on sinu iidol suusatamises? Ja kes on sinu arust kõige ebasümpaatsem suusataja?

Olen pärit Kirkenes’ist Norra põhjaosast ja Vegard Ulvang ning Krister Sørgård on samuti sealt pärit. Kui ma alustasin suusatamisega kohalikus suusaklubis 90-ndate alguses, siis Vegard ja Sørgård olid Norra ja Maailmakarikasarja tipus. Nendest said minu inspiratsiooniallikad suusatamises. Ebasümpaatsed on need, kes kasutavad dopingut võitmiseks. See on petmine ja ei meeldi mulle!

Mis on kõige rumalam asi, mida oled suuskadel teinud?

Võistlustel olen korra unustanud suusad markeerida ja mind diskvalfitseeriti. Samuti olen võtnud valed kepid, hilinenud starti jne. Davosis võistlesin 2006. aastal 10 cm lühemate keppidega. Kuigi võtsin valed kepid, sain sellest hoolimata 3. koha!!

Kuidas on suusatamine su elu muutnud?

Seda on raske öelda, sest suusatamine ongi minu elustiil. Ükskõik, mida teen, suusatamine on alati mõtteis…

Räägi natuke Norra meeskonnavaimust – kõik need lahedad asjad, mida te üheskoos teete (nagu laulmine,esinemised…).

Meil on Norras suurepärane meeskonnavaim. Kõik annavad endast parima igas treeninglaagris. Igaühel on unikaalsed oskused, nagu kiirus, tugevus, vorm. Me aitame üksteist motiveerimisega ning see aitab valmistuda paremini Olümpiaks. Meil saab väga palju nalja, näiteks Norra hooaja avamisel laulsime ja tantsisime koos. Ma arvan, et see arendab kõiki ja muudab meeskonnavaimu veel tugevamaks!

Just seda meeskonnavaimu tuleks parandada Eesti koondises, kus iga mees treenib omaette ja haub “sõjaplaane” nädalavahetuseks, kuidas 50. parema hulka jõuda. Või ollakse võistluste eel ja ajal nii pinges, et ei jõuta teistele teregi öelda. Samas norrakad jõuvad veel stardijoonel mõne huvitava episoodiga üllatada.

Siin näide, kuidas Norra sprindikoondis esitles ennast enne hooaja avastarti.

Eesti koondise peatreener, Mati Alaver, seisab iga suurvõistluse eel silmitsi küsimusega: “Keda määrata teatenelikusse?”. Andrus Veerpalu ja Jaak Mae on loomulikult kirjas kui raudvara ning nende kohad on kindlad. Andrus klassikavahetuses (eeldatavasti teine ehk töövahetus) ja Jaak klassika- või isegi vabatehnikavahetuses. Jaagu positsioon sõltubki ennekõike ülejäänud koondise koosseisust.

Aivar Rehemaa on näidanud end tugeva vabatehnika valdajana ja võib eeldada, et tema rolliks võib jääda siiski vabatehnika vahetus. Sel juhul võiks oletada, et Jaak stardibki esimesena. Kust aga võetakse viimase vahetuse sõitja?

Timo Simonlatser on näidanud tugevaid vabatehnika sõite käesoleval hooajal ja nõnda ka Karel Tammjärv. Samas ei saa hetkel kandidaatide seast välja lugeda ka Kaspar Kokka või Algo Kärpi. Praeguse hetke seisuga ei ole ükski eelpool mainitutest kahjuks tulemusi näidanud. See omakorda võib ukse avada mõnele Eesti laskesuusatajatest.

Martten Kaldvee näitas tugevat sõitu Eesti Meistrivõistlustel vabatehnikas, kus ta liikus viimasel viiel kilomeetril isegi kiiremini kui Jaak Mae, kes on teada-tuntud tugeva lõpu tegija ja oli tol päeval Alaveri sõnul juba vägagi heas sõiduhoos. Lisaks Kaldveele olevat laskesuusakoondise peatreeneri sõnul neil veel teisigi kiireid mehi. Kauri Kõiv ja Indrek Tobrelutski liikuvat piisavalt kiiresti, et Kaldveed edestada.

Miskipärast võiks siinkohal pakkuda välja, et Kaldvee, juhul kui vormikõver stabiilsena püsib, võibki saada viimaseks teatemeheks – või vähemalt võiks! Alaveri oma õpilane on kindlasti eelisseisundis võrreldes nii mõnegi teisega.

Tore on tõdeda, et Eestis leidub südikaid vaba tehnika sõitjaid, kes on astumas Jaak Mae kandadele. Ja väga meeldiv Jõulukink kõigile laskesuusafännidele oli Roland Lessingu teine koht laskesuusa maailmakarika osavõistlusel Pokljukas.

Siinkohal pakuks välja vähe alternatiivse edu võtme Eesti laskesuusatajatele, kellel hetkel lasketiirudes stabiilsust napib:

Foto: Eesti Suusaliit

Andrus Veerpalu pojale enne starti näpunäiteid jagamas. Foto:Skierpost.com

Täna me ei räägi aga Andrus Veerpalust, kellel on parim klassikatehnika suusalegendi Björn Daehlie sõnul. Andrusel on väga andekad lapsed. Kaks neist, Anette ja Andreas, on juba ühed parimatest oma vanusegrupis Eestis.

Suusaklubi Karupesa kasvandikuna teeb olümpiavõitjast isa jälgedes käiv poeg Andreas usinalt trenni. Treener Tanel Ojaste ütles Skierpostile, et Veerpalu lastel on väga head geenid suusatamiseks.

“Mul piisab ainult neile öelda,  mida on vaja teha ja juba nad teevad seda. Neil on kõik võimalused olla parimad tulevikus,” arvas Tanel Ojaste.

“Neid pole vaja sundida treenima nagu teisi noori. Näiteks sellel sügisel käis Andreas koos isaga 4-nädalases Olose laagris Põhja-Soomes. Ta teab, mida teha, et olla parim,” ütles Andrease treener.

Andreas Veerpalu EMV-l Tartus. Foto:Skierpost.com

Andreas Veerpalu on kindlalt otsustanud seada oma sammud isa Andrus Veerpalu jälgedes.

“Ma näen oma tulevikku suusatajana. Kuigi tegelikult pole ma veel mõelnud, aga miks mitte juba Sotšis võistelda,” ütles Andreas Skierpostile.

“Sellel aastal tahan ma võita Eesti meistrivõistlused ja näidata häid tulemusi ETV-Swedbanki noorte suusasarjas. Mu isa annab mulle näpunäiteid ja õpetab mind, kui ta on kodus. Ma arvan, et mul on palju temalt õppida. Tahaks saada sama heaks suusatajaks kui isa.””

Mati Alaver on teatavasti ETV-le rääkinud Eesti teateneliku plaanidest 2014. aasta taliolümpial: “Otsustades selle põhjal, kui palju on Jaak Mae Fischerilt endale saapaid varunud, siis ta tahab ilmselt Sotši mängudel Andrus Veerpalu vanema pojaga teatemeeskonnas sõita.”

Andrus Veerpalu tuli esimest korda olümpiavõitjaks 31- ja teist korda 35-aastasena, nii on 15-aastasel Andreasel küllalt aega tõestamaks oma annet.

“Mulle meeldib, et poiss sporti teeb ja ma näen, et temast võib saada hea suusataja,” ütleb Andrus.

“Samas ei saa talle kohustusi panna. Aitan Andreast, kui saan. Kuigi mul pole selleks väga palju aega ja ega ma noori väga õpetada oskagi. Jätan selle parem asjatundjatele. Ta on põhiliselt Tanel Ojaste all treeninud ja see paistab talle sobivat, ei hakkaks oma kätt vahele segama. Rääkides Andrease võimalikust Sotši sõitmisest, siis pigem arvan, et tal on veel aega ja seda ei maksaks hetkel veel tõsiselt võtta, “ arvas Andrease isa.

Anette Veerpalu on olnud võitmatu enda vanuseklassis. Eelmisel talvel näitas ta selga isegi “vanakestele”, kui tõi Karupesa võistkonna Eesti täiskasvanute meistrivõistlustel hõbedale.

Viimasel ajal on hakatud jõudsalt kommenteerima murdmaasuuusaradade laskumisi MK-sarja võistlustel ja ka suurüritustel. Sapporo MM 2007 aastal oli vahest et suurimaks küsimuse tõstatajaks.

Tiitlivõistluste tarbeks peavad tõesti olema suusarajad eeskujulikult ettevalmistatud. On raske ette kujutada, et Veerpalu või Mae Olümpiatsükkel läheb kehvalt ettevalmistatud radade nahka – Mati Alaveri luupainaja?

Küll aga tekitab küsimusi murdmaasuusatajate laskumisoskus. Päev-päevalt kuuleb kuidas harjutatakse üha rohkem ja üha kõvemini. Näeme telepildist kuidas Eesti mehed Ramsaus mäest üles rühivad. Kas see ongi võidu võti? Veerpalu puhul on ta seda tõestand, aga kus on ülejäänud?

Norra meessuusataja, Simen Oestensen, on tõestanud, kui oluline on laskumistel püsti püsida. Oestensen on vahest et tugevaima paaristõukega suusataja maailmas, kuid kehv tasakaal ei luba tal tähtsatesse koondistesse kuuluda.

Suusarajad peavadki keerulised olema – kuidas muidu teri sõkaldest eraldada? Ei tohiks luua olukordi, kus ühed ja samad “tööloomad” võtavad pidevalt võite. Tehniliselt keeruliste laskumiste olemasolu avab võimalusi teistele suusatajatele, köidab pealtvaatajaid ja populariseerib ala.

Siin väike video eilsetest kukkumistest Tour de Ski sprindietapil:

Foto: Eesti Suusaliit

Suusamõnud

Head uut Aastat! Alanud aasta hakkas intrigeeriva ja meeliköitva suusavõistlusega – Tour de Ski! Võistlusega, kus on ka eestlastel omad mehed stardijoonel, kellele kaasa elada, nii pöialt hoida, kui Delfis kritiseerida. Eriti just seda viimast meeldib meile millegipärast kõige rohkem teha. Ei teagi, kas on see sellest, et oleme põhjamaarahvas – istume pimedas toas ja kogume musti mõtted, või tõesti oleme maksimalistid, kus 4. koht on juba kaotus. Samas ajalehe Wall Street Journal poolt koostatud edukate taliolümpiariikide edetabeli tipus troonib Eesti. Edetabeli esikohale pääsemine on võimalikuks saanud tänu Eesti suusatajate edukatele esinemistele viimastel kahtedel olümpiamängudel. Medaleid on Eestile toonud Andrus Veerpalu (kaks kulda, üks hõbe), Kristina Šmigun (kaks kulda) ning Jaak Mae (üks pronks).

Meil tuleks olla uhked oma sangarite üle, mitte neid pärast ebaõnnestunud võistlust kohe jalge alla trampida. Kaotusekibedus ja võidurõõm teevadki spordist spordi!

“Võitja pole mitte see, kes seisab kaotajast kõrgemal, vaid see, kes seisab kaotusest kõrgemal.” Jaan Konks

Neist mõtteteradest innustudes, võiksime nüüd minna nautima imelist suusailma, mis on nii haruldane Eestis. Fantastilised suusarajad on pea kõigis suusakeskustes ette valmistatud –Haanja, Otepää, Kääriku, Aegviidu jne. Tundkem rõõmu sõpradega koos olemisest, kutsuge nad välja mõnusale suusaretkele, mis kaunistaks Teie päeva ja annaks jõudu järgnevale töönädalale!

Vahest on tunne, et miski ei taha välja tulla ja tahaks alla anda (paljud ei julge suusarajale minna, kas siis varustuse puudumise pärast või naabrimehe kriitika kartuses), kuid ärge pöörake neile ebaolulistele nüanssidele tähelepanu! Olge aktiivsed ja tundke rõõmu väljas olemisest. Järgnevas naljakas videos tunneb vist igaüks end ära ja loodetavasti mõistab, mis on kõige olulisem – To have FUN!

Ilusat Olümpiahooaega!

MK karuselli selleaastane esimene etteaste oli Kuusamo etapp Põhja-Soomes. Seal sõitsin klassikasprindis välja senise karjääri parima 13. koha. Ja päev hiljem 15 km klassikadistantsil väikseima kaotuse tavadistantsil. Seega algus oli hea ja tuleb rahule jääda.

Sprindidistantsil jäin oma veerandfinaalis kolmandaks ja pidin tunnistama, et tollel päeval oli tosin meest minust kiiremad. Paraku lõputõusul ei olnud piisavat käiguvahetust võtta ja kaks meest jooksid väikse vahe sisse, mida enam paaristõugetega finišisirgel kinni püüda ei jõudnud.

15 km klassikadistants oli huvitav kogemus. See oli minu debüüt tavadistantsil. Olud olid üpriski kiired (eelmine päev oli olnud +2 ja öösel oli läinud miinusesse ja seega olid ka laskumised suurteks väljakutseteks). Seega olud ja rada oli sprintereid soosiv, kuid määrdemehi mittesoosiv, sest pidamise leidmine osutus suureks väljakutseks.

Nii jõudsin isegi suusavaliku langetamiseni alles 6 minutit enne starti, olles stardipaigast 500m kaugusel. Aga jõudsin õigeaegselt stardialasse ja sain maitsta tavadistantsi sõitmise mõnusid ja valusid.

Järgmine etteaste oli nädal hiljem Düsseldorfi etapil. Seal ootas sprintereid ees tõeline talveilm. +8 ja paduvihm mõlemal päeval. Esimesel päeval oli uisusprint ja päev hiljem uisutehnika paarissprint.

Uisusprindile olen sellel aastal vähem tähelepanu pööranud võrreldes klassikalise tehnikaga ja paraku kajastus see ka võistlustulemuses. Kuuendast kümnest nime otsimine oli minu uisusprindi tase kiirel, jäisel ja ainult lauskmaal kulgenud distantsil.

Päev hiljem Timoga paarissprinti sõites oli küll kohanemine kergem ja sõitsime ka konkurentsivõimelisemalt, kuid siiski mitte piisavalt, et läbi murda poolfinaalist finaali.

Peale Düsseldorfi siirdusin harjutama Vuokatisse. Kuid korraliku treeningnädala asemel tuli hoopis võidelda tervisega, mis reisimistest tingitud väsimuse all hakkas murduma. Seega plaanitud kahenädalane ettevalmistustsükkel Rogla MK etapiks ei kulgenud päris plaanipäraselt, aga õnnestus tõsisemat haigestumist vältida ja sain siiski sõita Rogla etapile, mis toimus 19 detsemberil Sloveenias.

Roglas toimus klassikasprint. 1550 m kõrgusel merepinnast, tugeva tuulega, -16 kraadiga ja lumesajus toimunud sprint ei olnud kindlasti sportlasi soosiv, aga olud olid kõigile ühtemoodi rasked.

Enda seisund oli natuke küsimärk peale vahepealset aukliku treeningperioodi. Paraku jätkus mind Roglas ainult 3 minutilise distantsi jagu. Siis olin veel korralikul kohal vaheaegades ja kindlalt jätkajate seas. Aga 4 minutiliseks venitatud sprindi viimane minut ja seal kogunenud suur kaotus jätsid mind lõpuks 37-ndale kohale ja varajaseks pealtvaatajaks.

Jõulunädalavahetuse lõpus peetud Eesti MV olid siis koduse hooaja avalöögiks. Selgitati meister nii klassikatehnika sprindis ja 15 km uisudistantsil. Klassikasprindis õnnestus võita esimene individuaalne meistritiitel, mida ei olnud õnnestunud võita varem ei noorteklassidest ega juunioride vanuseklassist.

15 km distants pehmel rajal aga kujunes seevastu mitte nii positiivseid emotsioone pakkuvaks ja kulges väga raskelt ja vaevaliselt. Eesti meistrivõistluste sprindipäeval oli kohal võttgrupiga ka uus ja haarav suusatamist kajastav veebilehekülg skierpost.com ja Eesti MV sprintide kulminatsioonidele saab kaasa elada aadressil:

http://skierpost.com/index.php?/20091227325/Skierpost-Videos/estonian-nc-videos.html

Ilusat vana aasta lõppu ja suusaelamuste rohkem uut aastat soovides!!

Kein Einaste

Allikas: sport.err.ee

Foto: Jüri Järv 

Senine detsembrikuu ei ole meessprinterite tulemustele tagasi vaadates kellelegi rahuldust pakkunud, ei treeneritele, fännidele, toetajatele ega ka ammugi mitte sprinteritele endile.

See aga ei tähenda veel valge rätiku ringiheitmist ja hooaja lõppenuks kuulutamist. Võitleme edasi ja võitleme seni, kuniks hooaeg lõppeb ja tähtsaimad peaproovid seljataga!

Laupäeval siis heideldi Valgehobusemäel Eesti meistritiitlile klassikasprindis. Korraldajad olid valmis saanud suurepärase sprindiraja, mis pakkus sprinteritele ja pealtvaatajatele just seda, mida sprindilt oodatakse – intriigi ja võitluslikkust ning mis peamine, põnevus säilis pea alati lõpuni.

Rada oli oma profiililt vahelduv, korralikud tõusud ning tehnilised laskumised ja kurvid tagasipöördel. Rajal oli suurem tõus Valgehobusemäkke, üks käärjooksu tõus ning tõusva nurga all finišisirge.

Stardi järgsel kiirendusel Valgehobusemäkke oli tähtis saavutada võimalikult hea positsioon laskumiseks, et oleks võimalik konkurente järgnevates kurvides kontrollida ning omada head positsiooni terava nurgaga käärjooksu tõusuks. Kulminatsioon aga saabus siiski enamasti lõpusirgel.

Foto: Jüri Järv

Minule isiklikult pakkus eelsõit positiivse noodi, kui olin kvalifikatsiooni võitjast 0,09 sekundi kaugusel. Positiivne eelkõige, et käsil on korralike aeroobsete treeningutega treeningnädal ning valdavalt ikkagi 2x päevas treeningud. Tähtis on ammutada enesekindlust, leida usku tehtud töö õigsusesse ning teha seda tulemuslikult. Kui minna järgnevate sõitudega edasi, siis igas sõidus oli midagi põnevat ja omapärast.

Veerandfinaal pakkus rohket kavaldamist ning poolfinaal jälle võitlust viimase hingetõmbeni kohapärast finaalis. Küll aga ei saa rahule jääda finaaliga, mitte niivõrd enda resultaadi vaid pigem sõidu kulgu pärast. Üks asi on sõita finaalis ning anda lahing kaasvõistlejatele, teine langeda ilma lahingut andmata. Valgehobusemäel paraku realiseerus võistlusformaadi abiga teine variant.

MK formaadis on nüüd kaotatud naiste ja meeste B finaalid, kuid nende B finaalide ajavaru on endiselt olemas poolfinaali ja finaalisõitude vahepeal, et võistlejad saaksid siiski minimaalse puhkeaja. Selle jooksul tehakse tutvust finalistidega ning antakse publikule võimalus eelnevalt finaali sisse elada. Ilmetu finaal ei ole ühegi korraldaja huvides ega ole atraktiivne pealtvaatajatele.

Foto: Jüri Järv

Siiski suutis Valgehobusemägi oma talvise olustiku ja sprinterlikult kiire rajaga luua väga meeldiva atmosfääri sprindivõistluseks ning on ainult tervitatav kui ka edaspidi jagatakse seal EMV medaleid sprindis!

Seniks aga talviste olude nautimist ja suusakilometraaži kogumist!

Timo Simonlatser

Allikas: sport.err.ee

Juba kolmas suusatamise MK etapp Davosis on jäänud sprinteritele seljataha, kuid säravat tulemust pole ette näidata. Kuusamos justkui oli minek hea aga ebaõnnestunud veerandfinaal keeras edasises võistluse käigu pea peale.

Nädal hiljem Düsseldorfis oli tunne hea, kuid miski siiski puudus kiiruses, sest 0,2 sekundit jäi mind lahutama edasipääsust finaalidesse 30 parema sekka. Düsseldorfi sprinditeates oli kõik uuesti paigas ja enesetunne super, kahjuks nurjas viimases vahetuses kahetsusväärne kukkumine väljavaated edule.

Reisisime Düsseldorfist kodusesse Otepääle, kus tegin mõned kiired ja plahvatustreeningud ning sekka ka matkamist ning sõitsime möödunud nädalavahetuseks Šveitsi Davosi uuele sprindietapile.

Reis sinna kulges varajastel hommikutundidel ja võistluseelsel päeval rõhus väsimus. Võistlus ise kujunes millekski, mida ei saa võistlemise alla liigitada. Keha lõpetas koostöö ja tulemus oli vastav 62 koht. Vältisin järjekordset pikka kodureisi Otepääle, ja liitusin koos Austria sprinditiimi reisiga 1100m kõrgusele Ramsauss.

Olen hetkel siin eestlastest üksinda laagris. Lumeolud ja rajad on head. Treenin rahulikus režiimis ja raputan seljast läinud nädalavahetuse väsimustunde. Sõidan uude võistluspaika Sloveeniasse Roglasse neljapäeval ja olen valmis oponente üllatama!

Peeter Kümmel

Allikas: sport.err.ee

Olümpia hooaja esimene sprindi MK toimus Soomes Kuusamos. Ootasin põnevusega esimest MK-d, kuna minu viimane klassika tehnika MK oli 9 kuud tagasi Otepääl.

Eelsõidus oli mul õnne, et pääsesin viimasena, ehk 30ndana edasi veerandfinaali. Selles sõidus ei saanud suuski 101% pidama, aga veerandfinaalideks lasin pidamist juurde panna ja suusad toimisid väga hästi. Suured tänud minu hooldemehele Eerole.

Veerandfinaalis andsin endast kõik, aga kahjuks jäi jaksust puudu viimasel 300 meetril, jäin sõidus neljandaks. Minu sõit oli päris kiire ja jäi veel võimalus lucky-loserina edasi saada, see kestis kuni viimase veerandfinaalini, siis sõitis minu aja üle venelane Morilov.

Kahju ja pettunud olin, aga selline see sprint on, põnevus kestab viimase hetkeni. Kokkuvõttes 20. koht – see pole paha algus hooajale.

Nüüd valmistun juba eelolevaks Düsseldorfi võistluseks, mis toimub sellel nädalavahetusel.

Anti

Allikas: sport.err.ee

Nagu tavapäraks on saanud algab sprinterite võistlushooaeg juba mitmendat aastat järjest Soomest Kuusamost, mis võõrustas mind kolmandat korda.

Varasematel aastatel on hooaeg alanud tagasihoidlikult ja polegi siin 30 parema hulka jõudnud. Seekord sain siis eelsõidus 23. koha, mis tegelikult absoluutselt rahulolu ei paku. Veerandfinaal läks täiesti musta stsenaariumit mööda.

Stardis vajusid esimesel tõukel mõlemad kepid läbi pehme raja ja seetõttu sain allapoole arvestust stardi. Siis enne esimest laskumist sõelus Von Almen närviliselt üle minu suuskade ning kaotasin laskumisse minekul hoo, mis muidugi tipnes veel tasakaalu kaotamisega laskumise keskosas olnud kurvis. Seega pidin lausikul töötama mitte eest ärasõidu, vaid tagasi gruppi pääsemise nimel.

Jõudes gruppi tõusu lõpuks, laskusime koos järgmisesse raja laskumisse, kus vahe lihtsalt kärises, nii et ülejäänud sirge töötasin järjekordselt, et gruppi kätte saada. Ja kui algas oluline rajalõik, kus kõik suurel tõusul spurtisid olidki lihtsalt öeldes minu spurdid juba tehtud.

Kahju et nii välja kukkus. Miks polnud kiirem ja ei suutnud sõita võrdselt meestega, kellega 2 nädalat varem Olosel rinda pistsin ei oskagi üheselt vastata. Milleks kaevata? Teen järeldused ja analüüsi ning suusatan kiiremini juba tuleval nädalavahetusel Düsseldorfis, kuhu siirdume edasi meeskonnaga vaba sprinti sõitma. Ootan teilt jätkuvat tuge ja kaasaelamist.

Tervitades Kuusamost Peeter Kümmel

Allikas: sport.err.ee