Murdmaasuusatajad on pidevalt püüdnud oma ala arendada, et saavutada suuremaid kiiruseid ja paremaid tulemusi.

Uisutehnika alustas tähelendu 1980-ndatel aastatel. Pauli Siitonen kasutas vabatehnika variatsiooni 1970-datel toimunud võistlustel, mil arvas end juba kaotajate hulka. Enda imestuseks jõudis ta finishisse võitjana. 80-ndatel kutsusid sakslased tema tutvustatud tehnikat Siitonen-Schritt‘iks.

Suurema tähelepanu osaliseks sai uisutehnika 1982. aasta MM-l Oslos. Bill Koch USA-st kasutas tehnikat sedavõrd edukalt, et tuli maailmameistriks. Sarajevo Olümpiamängudel kasutasid juba paljud suusatajad vabatehnika ebaküpset varianti nn. pooluisku. Tehnika oli tingitud radade ettevalmistusest – toona jooksis klassikajälg keset rada ja uisutamine keset jälgi on teatavasti suusatajatele 11. patt. Seefeldi MM’l 1985. aastal oli uisutamine veelgi levinum ja see tekitas segadust Rahvusvahelises Suusaliidus.

Tänapäeval areneb trend omas suunas. Kasutatakse uisu suuski klassika sõitmiseks. Ja mitte ainult kiirete sprindiradade puhul, kus pingutus on 3-4 minutiline, vaid ka pikkade ja ülipikkade maratonide puhul – nagu näiteks Vasaloppet. See tekitab omakorda küsimusi – mis järgmiseks? Kas rajad peaksid veel raskemad olema? Kas klassika sureb välja?

Vabatehnika suuskade kasutamisel on loomulikult omad eelised ja omad puudused. Laskumistel ja sirgetel on parem libisemine, kuid puudub võimalus kasutada vahelduvtõukelist sõiduviisi. Mati Alaver on öelnud:”Paaristõukeline sõiduviis on on ainus, mille puhul toimub pidev liikumine. Vahelduvtõukeline sõiduviis on loomulikult aeglasem, kuid omab psühholoogilist eelist. Paaristõukaja teab, et see on ta ainus variant, kuid klassikalise tehnikaga sõitjatel on võimalus vahetada tehnikat ja kasutada teisi lihasrühmi”.

Sellele vastuseks võib tuua Rootsi koondisega töötanud teadlase H.C. Holmberg’i väite, mille kohaselt teeb suusatamise raskeks spordialaks tehnikate pidev vahetus. See kurnavat südant ja kopse ning mõjuvat raskemalt kui pidev ühe tehnika kasutamine. Seega on Rootsi teadlane (Charlotte Kalla ja Björn Lind’i edu autor!) jõudnud hämmastava avastuseni. Sõiduviiside vahetamine on see mis tapab! Ainult paaristõukelise sõiduviisi edu on tõestatud juba mitmel korral – taaskord möödund nädalavahetusel Jizerska maratonil, kus kogu Team Xtra Personell sõitis vaid paaristõukelist sõiduviisi kasutades.

Traditsiooniline suusatamine hakkab ununema ja uued tuuled puhuvad kõigi hoovil. Et ajaga kaasas püsida, tuleb vanad tavad eemale lükata ja uutele ruumi teha.

Foto: Eesti Suusaliit

Tšehhi maratoni esikolmik. FOTO:Sebastian Samek

Pühapäeval sõideti järjekorras juba 43. Jizerska 50 maraton, mis kuulub Wordloppeti  sõitude hulka ja võõrustas täispikal distantsil enam kui 3200 suusatajat. Teekonna Tšehhi olid ette võtnud  mitmed suusatajad Eestist, lisakas Eesti koondisele ka Suusahullud Tartu Suusaklubist ning samuti oli kohal Skierpost, et saada vahetuid emotsioone võistlejatelt.

Väga meeldiv oli suusarajal näha nii palju eestlasi ja tunda rajal kaasvõistlejate uudishimu (nimelt suusahullude kombet on võimetu mitte märgata..), et mida suusahullud tähendavad? Stardis oli 54 eestlast, nii et üsna kodune tunne oli kogu aeg ja võib isegi öelda, ilma kaasmaalaste abita oleks 50km maraton osutunud kannatuste rajaks. Ilmateade lubas võistluspäevaks -7-8 kraadi, seega paljud võistlejatest olid määrinud oma suusad tahkete määretega, kuid pühapäeva hommik näitas hoopis teistsugust palet. Stardipaigas temperatuur 0 juures ja sadas värsket lund ning üleval mägedes mõned kraadid külma. Õnneks olid mõned taibukamad võistlejad kaasa haaranud pooltahkeid määrdeid (mille abil oli vähemalt võimalik 75% rajast väga edukalt läbida), mida siis eestlased lahkelt enne starti omavahel jagasid.

Jizerska rajaprofiil

Tšehhi maratoni peetakse üheks raskemaks omataoliste seas, kuna võistustrass ületab 1000m piiri ja samuti oma profiili tõttu. Kõrgustevahe on üle 250m, mis piltlikult tähedab 4 Tehvandi tõusu! Kui keegi on kunagi seda kurikuulsat mäge vallutanud, siis kujutab ette, mis katsumusega on tegu. Rada algas kohe pika tõusuga , mis keris ennast 10. kilomeetrini. Kuna see osa kuulus selle 25% hulka, mida polnud võimalik edukalt läbida, siis tuli paljudel mõttesse ka võimalik katkestamine. Pidamine puudus  absoluutselt! Samuti polnud harrastajatel nö NO-WAX suuskasid, mille kasuks otsustas enamik Eesti tippsuusatajad ja võitja Oskar Svärd ning rääkimata Jerry Ahrlinist, kes läbis ränkraske võistluse uisusuuskadel. Selle peale vangutasid pead isegi meie olümpiasangarid Veerpalu ja Mae.

“ Esimesel tõusul oli imestus päris suur, kui nägin, et mõned esiotsa mehed sõidavad uisusuuskadega. Proovsin pikal tõusul ette minna ja uisumehed maha raputada, aga see osutus võimatuks. Nad dikteerisid täielikult sõidukäiku. Nii kui keegi tahtis kõrvale minna, reageerisid nad sellele ja tõstsid tempot. Ma ei uskunud, et uisumehed paaristõugetega lõpuni ära kestavad, “ rääkis Mae, kes ise 30. km-l algaval tõusul jäi esimestest maha just tänu lipsavatele suuskadele.

Oskar Svärdi võidukas finiš

Kuigi eestlased on viimastel aastatel oluliselt suurendanud erialase võimsuse osakaalu oma treeningutes (näiteks sügisel sõitsid mehed korduvalt Ramsau mäestikulaagris 16km tõusu ainult kasutades käte jõudu), on siiski võrreldes maratonimeestega paaristõukes väga suur mahajäämus. Tšehhis sõidetud maraton peaks andma meile mõtteainet, kuhu suusatamine on jõudnud või jõudmas, ning mis muutusi me peaksime treengutes sisse viima, et oleksime konkurentsivõimelised – see tähendab, et kui on vaja minna uisusuuskadega võistlema, siis ka nii tehakse!

Spetsialisti abi? Korralik Eesti mees seda ei vaja vaid saab ise hakkama.
Siin on viis videomanuaali, kus PÕHIMEES ehk Allar Levandi õpetab meid suuski määrima!

Spetsialisti abi? Korralik Eesti mees seda ei vaja vaid saab ise hakkama.
Siin on viis videomanuaali, kus PÕHIMEES ehk Allar Levandi õpetab meid suuski määrima!

Spetsialisti abi? Korralik Eesti mees seda ei vaja vaid saab ise hakkama.
Siin on viis videomanuaali, kus PÕHIMEES ehk Allar Levandi õpetab meid suuski määrima!

Spetsialisti abi? Korralik Eesti mees seda ei vaja vaid saab ise hakkama.
Siin on viis videomanuaali, kus PÕHIMEES ehk Allar Levandi õpetab meid suuski määrima!

Spetsialisti abi? Korralik Eesti mees seda ei vaja vaid saab ise hakkama.
Siin on viis videomanuaali, kus PÕHIMEES ehk Allar Levandi õpetab meid suuski määrima!

Viimase nelja aasta jooksul on taas alanud eestlaste tung Ameerika Ühendriikidesse.

Ühendriikide ülikoolid pakuvad õpilastele ideaalilähedaseid võimalusi õppimiseks ja suusatamiseks. Alates 2006 aasta Sügisest on suurenenud eestlaste tung Alaskasse – Fairbanksi ülikooli. Vahur Teppan ja Henri Soom avasid ukse ning peale neid leidis tee samasse kooli ka Robert Päkk ja 2009 aasta Sügisest Marit Rjabov.

Kuid Alaskas ei ole asunud ainus eestlaste koloonia. Tiit Pekk ja Jana Rehemaa on õppinud Colorado osariigis ja Katrin Smigun Utah’ ülikoolis. Jana Rehemaa ja Katrin Smiguni vallutustele naiste klassis on järgnenud Vahur Teppani edukas esinemine USA meistrivõistlustel sprindis 2008 aasta jaanuaris ja Henri Soomi tublid sõidud  eelmisel nädalal Anchorage’s. Soom saavutas USA Meistrivõistlustel klassikalises tehnikas sõidetud sprindis 11. koha ja vabas tehnikas 12. koha.

Märkimisväärne on Vahur Teppani kolmas koht 2008 aasta jaanuaris. Teppanit edestasid vaid USA esinumbrid sprindis – Andrew Newell ja Torin Koos.

Kahjuks ei saanud Teppan oma kolmanda koha eest mitte midagi muud kui astuda poodiumi kolmandale astmele.

Sarnane sündmus leidis aset tänavu jaanuaris. Rootsist pärit suusataja tuli USA meistriks klassikalises tehnikas sõidetud sprindivõistlusel, kuid tema saavutust märgiti vaid sõnades. Tal lubati autasustamistseremoonial astuda poodiumi kõrgeimale astmele ja pandi isegi medal kaela, kuid peale tseremooniat võeti medal tagasi ja anti tegelikkuses teise koha saavutanud sportlasele. Tuleb ära märkida, et rootslane sai kokkuvõttes medali, kuid seegi oli second hand – mõeldud hoopis paraolümpia kandidaadile.

Kohalikud ise väidavad, et nemad saavad oma riigi meistrivõistluste medaleid jagada vaid oma riigi kodanikele. Arusaadav. Kuid küsimusi tekitab fakt, et ei rootslane ega ka eestlane (Teppan) ei võistelnud oma riigi lipu all, ei esindanud oma koduklubi värve. Nad võistlesid oma ülikooli nime all – ja see asub Ameerika Ühendriikides. Kui Eesti Meistrivõistlustel stardib välismaalane, ei saa ka tema medalit võita. Kuid välismaalased ei saa reeglina medaleid, kuna nad ei ole litsenseeritud võistlejad. Küll aga on kõik USA-s suusatavad välismaalastest üliõpilased litsenseeritud Ühendriikide Suusa ja Lumelaua Liidu poolt. Milles küsimus?

Medal sümboliseerib sportlastele nende saavutusi. See on ainus materjaalne ese, mis sportlasele märkimisväärsest päevast alles jääb.

Matti Nykänen oli sunnitud oma Olümpia-memorabiilia muuseumile annetama ja sai selle eest sada marka. Medali(te) võrdlemine saja margaga ei ole mingil juhul paslik. Mälestusted ja kogemused on olulised – just need lisavad hinda ja kaalu antud esemele.

Siit soovitus Eesti sprodiürituste korraldajatele – jagage noortele (ja ka vanadele) enam medaleid. Tartu Maraton on saavutanud oma mastaabi paljude faktorite abil, aga kes teab väita kui suur kaal on sellel medalikesel, mis igale osavõtjale finishis kaela riputatakse? Vahest et suurim?

Ameeriklaste tegevus Euroopa suusatajate tasustamisel pole sugugi kiiduväärt. Kogu sealne süsteem põhineb Skandinaavia suusatajatel ja nende ignoreerimine ei teeni midagi muud kui kriitikat.

Foto: Eesti Suusaliit

Vaatamata Norra meeskondlikule võidule Tour de Ski üldarvestuses on Lukas Baueri tänane tegu igati kiiduväärt. Bauer purustas purustamatu – Petter Northug ei suutnud Tour de Ski viimasel tõusul temaga sammu pidada.

Bauer püüdis Northugi kinni juba lausikul peale paari kilomeetrit. Tõusule asudes ei suutnud ta uskuda, et Northug temaga sammu on pidanud, kuid ei lasknud end sellest kõigutada. Ta tõstis tempot. Tulemuseks üle minutiline edu nn. purustamatu suusataja ees. Northugi jaks oli nõnda läbi, et võitlusest teise kuni viienda kohani päästis teda vaid finishijoon.

Tundub, et vene suusaäss Dementjev ei eksinud, kui väitis, et Northugi vaimseks purustamiseks ei piisa muust, kui teda kord või paar võidukalt edestada. Igiliikureid tänapäeval enam ei eksisteeri! Ja see on tore – ikka on hea näha vaheldusrikkamat seltskonda võitjate seas.

Küll aga tasub nüüd oodata norrakate kommentaare. Võistluse eel oli juba juttu Tour de Ski halvast formaadist (formaat mille nad ise Vegard Ulvangi juhtimisel lõid) ja sellest kuidas eelviimane etapp nullis üldliidri võimalusi. Üldliidriks loomulikult nende oma mees, Northug, kes suurema osa võitudest on saavutanud kellegi tuulest välja hüpates. Jah, see on kah omamoodi kunst, kuid mõnel teisel spordialal (rattasõit) võib ta sportlasele paraja keretäie teenida.

Kindlasti ei pääse Bauer ka “tumedatest” süüdistustest. Aleksander Legkov’i tugev sõit lõputõusul paar aastat tagasi oli norrakate jaoks üliinimlik ja ilma abivhenditeda (keemiliste abivahenditeta) võimatu. Küllap tänanegi Baueri kiire sõit saab nende jaoks üliinimlik olema. Tegemist on ikka Tsehhi, mitte Norra suusatajaga.

Igatahes on tore, et võitis sümpaatne suusamees ja Andrus Veerpalu tugev konkurent. Hea on mõelda, et viimaste aastate tiitlivõistlustel 15km klassika sõidus on seda meest suutnud lüüa ainult üks, Andrus Veerpalu.

Kindlasti täitis Veerpalu jaoks tänane maraton Tsehhis oma rolli ära ja temagi vormikõver hakkab nüüd ülesmäge liikuma. Otepää MK-etapp järgmisel nädalavahetusel näitab mis kaardid kellelgi hetkel taskus on.

Foto: Eesti Suusaliit

Lukas Bauer tõestas täna, et Petter Northugi löömine pole sugugi võimatu. Pidevas heitluses vahefinishite preemiasekundite üle jäi Bauer esialgu küll alla, kuid sõidu viimasel veerandil suutis ta siiski otsustavalt käiku vahetada ja Northugi maha jätta.

See annab arvatavasti kõvasti lootust ka Eesti koondise meessuusatajatele, eesotsas Andrus Veerpaluga. Mati Alaver teatas juba sügiseses Olose laagris, et Vancouveri 50km medalid tuleb jagada kilomeeter enne finishit. Bauer suutis selle eestlastele puust ja punaseks ette teha.

Kuigu Northug väitis enne starti, et ta enesetunne on hea ja on hea olnud kogu Tuuri vältel, ei piisanud sellest, et taas võitu võtta. Siit taaskord õpetussõnad Eesti suusakoondise liikmetele, kes kehvade tulemuste korral väidavad, et enesetunne oli kehva võitu. Ka hea enesetunne ei pruugi piisav olla! Tuleb vaim valmis panna ja võidelda täie hingega.

Teatavasti on Petter Northug suusamaailmas pisut priviligeeritud seisundis. Staar. Tal on spetsiaalsed suusasaapad, väga hea suusapark ja vahest et parim meeskondlik teenindus. Täna hõisati, et Northug stardib uute Swixi suusakeppidega, kuid needki ei aidanud. Bauer tõestas, et vanad käivad kah väga hästi. Kui silm ei petnud, sõitis Bauer isegi vähe vanemat tüüpi suusasaabastega… “It’s not about the bike” nagu Lance Armstrong öelnud on.

Igatahes oli tänane päev positiivne noot eestlastele. Northug on võidetav ja teoreetiline võimalus on Veerpalul ja Mael selleks olemas!

Foto: Eesti Suusaliit