Eestlastele seostub Austraalia pigem kõigi võimaluste maana, kuhu põgenetakse, et pääseda siinsest “muserdavast” elust, mitte aga suusariigina, kus võiksid sirguda uued suusatähed. Tihtipeale võib meie arusaam millestki olla täiesti ekslik. Kui küsida eestlastelt pärast esimesi raskeid töönädalaid banaaniistanduses, kes on läinud nö unistuste maale head elu otsima, kas see ongi see, mida ootasite, siis vaevalt sealt peale kirumise ja vandumise midagi tuleb. Ja kuradi palav on kah!

Lisaks banaanide kasvatamisele on Austraalias väga head tingimused ka suusatamiseks. Nimelt kasustavad nii mitmedki riigid suviti just Austraaliat oma treeninguteks, kuna seal on samal ajal talv ja suurepärased võimalused talisporti teha. Samuti toimub seal iga aasta Känguruhoppet, mis kuulub kuulsate Worldloppeti maratoni hulka!

Sellel võistlusel on käinud ka Meie Raul Olle, kes on pidanud tunnistama kohaliku mehe Ben Simi paremust. Andekat austraallast treenib aastaid vene päritoluga Nick Almoukov ja võib öelda, et nende koostöö on olnud viljakas. Sim Ben on kuulunud juba 7 aastat Austraalia koondisse ja on aasta-aastalt sammu aregnus edasi astunud. Esimeseks suurimaks tulemuseks oli võita juuniorina Worldloppeti maraton (keegi pole kunagi varem seda suutnud), mille kõrgeimale astmele on ta tõusnud nüüdseks juba 4 korral. Mainimata ei saa jätta selle hooaja esimest võistlust Norras Beitostoelenis, kus Sim Ben oli 102 võistleja hulgas 30 – st viimane, kes jõudis punktile ja edestas näiteks eestlaste parimat Aivar Rehemaad tervelt 1.13 minutiga! Seega ei tasu oma vastaseid kunagi alahinnata!

12. veebruaril algavatel Vancouveri taliolümpiamängudel võime näha 3 suusatajatat Austraaliast: Sim Ben, Esther Bottomley ja Paul Murray. Kui Beni jaoks on need esimesed mängud, siis Bottomly ja Murray said oma ristsed kätte eelmistel mängudel Torinos, kus nad võistlesid vabatehnika sprindis. Kohad olid vastavalt 52 ja 51.

Hetkel treenivad nad kõik Kanada ühes suurimas suusakeskuses Silves Staris ja on suures ootusärevuses ning valmis andma lahingu kogu suusamaailmale.

- “Ma pole kunagi ennast tundnud nii vabalt trennis, kui nüüd siin olles,” teatas Sim.

- “Me elame praegu uhkes majas ja suusarajad mööduvad ukse eest. Trennid sujuvad plaanipäraselt ja ma tunnen, et arenen iga päevaga. Ma tõesti juba ootan, et mängud algaksid. Viimased neli aastat olen mõelnud, kuidas jõuan Olümpial finaalidesse. Ma tunnen rada nagu oma viit sõrme ja kui antakse stardipauk, annan endast kõik,” rääkis Murray.

Kõik Austraalia suusatajad on võimelised jõudma Vancouveris 30 parema sekka, kui neil on piisavalt õnne ja vormiajastus on õige!

Thomas Alsgaard. Foto:Skierpost.com

Homme antakse Põhja-Itaalias juba järjekorras 37 stardipauk, et avada üks suuremaid ja kuulsmaid maratone – Marcialonga – mis kulgeb läbi imekaunite Fiemme ja Fassa orgude. Korraldajad on valmis saanud suurepärase raja ja ootavad 70 km distantsile üle 6500 osavõtja 28-st riigist. Nimekamatest on stardijoonel vennad Auklandid, Thomas Asgaard, Bjöern Daehlie, Jerry Ahrlin, Jaak Mae ja Daniel Tynell.
Eriti just Alsgaard on alati Val di Femmes väga hästi sõitnud ja jäädvustanud ennast paljude inimeste mällu oma võitudega.. Kes meist ei mäletaks, kuidas Norra suusalegend alistas Meie enda Andrus Veerpalu! Veerpalu suutis viimasel raskel tõusul kiirendusega peagrupist lahti rebida, kuid Asgaard ei olnud veel löödud. Norralane, kes on tuntud oma hea suusavalitsemise ja tugevate paaristõugete poolest, suutis keerulistel ja osavust nõudvatel laskumistel ning sirgetel lõikudel viikingite faalanksi järele vedada ja kindlustada marulise lõpuga punaste kolmikvõit.

Thomas on ootusäravuses enne homset Marcialonga starti, kus tahab saada revantši Jizerska Padestka eest. Nimelt jäi ta pingelises lõpuspurdis imenapilt alla rootslasele Oskar Svärdile. Samuti teab ta, et võistlusel osaleb ka tema igipõline konkurent Bjöern Daehlie, keda Thomas on kutsunud oma meeskonda.

- “ Hea on teada, et Björn tuleb jälle võistlema. Sellest on juba väga palju aega möödas, kui temaga sai koos heideldud. Aga kindlasti on ta paremas vormis, kui ta paistab… Samuti on ta ka oodatud mu võistkonda – ta on alati teretulnud. Ainus küsimus on, kas ta on huvitatud, “ rääkis Alsgaard Norra suusasaidile Langrenn.

Viimastel aastatel on põhiliseks küsimuseks olnud enne Marcialonga starti – kes otsustab minna võistlema määrdeta (teatavasti kulgeb Itaalia kuulsaim maraton suhteliselt laugel maastikul, kuni jõuab viimase tõusuni, kus siis paljud võistlejatest enne seisma jäävad ning määret lisavad). Alsgaard kahtleb, et suudab vendade Auklandide paaristõugetele vastata ja usub, et peab kindlasti panema natuke sinist Swixi määret oma “elu” lihtsustamiseks.

-“ Raskematel tõusudel on hea, kui on natukenegi pidamist, millega saaks energiat säästa ja pikalt libistada. Samas on raske öelda, kas säästan sellega piisavalt jõuvarusid, et viimasel tõusul otsustavaks lahinguks valmis olla,” arvas Thomas Alsgaard.

Seega saab homsel võistlusel olema otsustava tähtsusega just see viimane ränkraske tõus Cavalese linna, mille keskmes kroonitakse võitja! Olge kursis Thomase treeningutega http://www.teamalsgaard.com/ , kus ta peab nö avalikku treeningpäevikut!

Tänased Eesti Meistrivõistlused pakkusid meeldivaid emotsioone kõigile, kes oma pilke tulevikku suunavad.

Kaija Udras. Foto: Eesti Suusaliit

Kaija Udrase tugevust sprindis oleme saanud tunnistada mitmetel Maailmakarika võistlustel. Kodune kuldmedal distantsi võistluselt Tatjana Mannima vastu on aga märk uue taseme saavutamisest. Mannima oli Eesti naiste suusatamise suurlootusi aasta-paar tagasi. Tema oli suusatajaks naiste seas, kes Kristina Smigun-Vähi puhkuse ajal suutis meie huvi naiste suusatamise vastu üleval hoida. Nüüdseks on Mannima spetsialiseerunud pikematele sõitudele ja seda vägagi edukalt.

Küll aga ei paku positiivseid emotsioone fakt, et finishijoone suutis ületada vaid üheksa naist. Talv on ilus ja võistlustingimused suurepärased – tungi võistlustele võiks natuke enam olla!

Algo Kärp, Foto: Eesti Suusaliit

Algo Kärbi pakutud suurüllatus teeb aga tuju heaks kõigil suusasõpradel. Andrus Veerpalu alistamine Eestis on algus noormehe tugevale tulevikule. Kärp on kogu hooaja põlvehädade käes vaevelnud, kuid nüüdseks on vaev ja viletsus ka tasu saanud. Kindlasti pakub Kärbile endale mõtteainet fakt, et Veerpalu ei ole suusavahetusega sõidus just nõrkade killast. Tuletagem meelde Sapporo eel-MM’i, kus Veerpalu sai Fredrikssoni, Northugi ja Södergreni järel neljanda koha. Veerpalu kaotus võitjale oli toona 11,8 sekundit.

Ka Kaspar Kokk näitas tugevat sõitu jäädes 15km klassika Maailmameistrile klassikavahetuse järel alla vaid 8,5 sekundit.

Tundub, et meie vanameistrite, Andrus Veerpalu ja Jaak Mae, kõrvale on kasvamas tugev põlvkond suusatajaid. Aivar Rehemaa, Kaspar Kokk ja Algo Kärp. Ära ei maksa unustada ka Karel Tammjärve. Kes teab, võibolla sõidavad just need mehed 2014 või 2018 Olümpial koos teadet?

Andrus Veerpalu, Foto: Eesti Suusaliit

Sami Jauhojärvi, Foto: Eesti Suusaliit

Vaatamata kesisele hooaja algusele on Sami Jauhojärvi soov, Olümpialt kuld võita, endiselt tugev.

Jauhojärvi on tuntud, kui ambitsioonikas suusataja. Juba nooruki eas Juunioride MM’l ütles ta, et 2010 aastaks tahab ta Maailmakarika üldvõitu ja kulda Olümpiamängudelt. Üldvõitu ta küll ei saa, aga kuld Olümpialt võib olla vägagi tõenäoline.

- “Ma kavatsen võistelda väga tõsiselt. Eesmärk on endiselt võita kuld 50 km klassika sõidus,” ütles Jauhojärvi YLE’le.

Väsinud suusataja võib sattuda paanikasse ja teha valesid otsuseid. Jauhojärvi arvab, et tal on piisavalt kogemust, et oma otsuseid usaldada.

- “Kui mul poleks piisavalt kogemust, oleksin juba detsembri keskel paanika nuppu vajutanud. Tänu paanika vältimisele suutsin jaanuari keskel tunneli lõpus valgust näha. Enesetunne läks paremaks ja lihaste konditsioon lubas suusatamisest mõnu tunda,” kirjeldas Soome suusaäss oma võitlust iseendaga.

Jauhojärvi usub, et suudab õigeid otsuseid vastu võtta. Oluliseks pidas ta Tour de Ski katkestamist enne viimast etappi ja Otepää MK vahelejätmist. Tema otsuseid toetasid ka “tööandjad”.

Sarnaselt Rootsi ässadele, keskendub Jauhojärvi Olümpiaks ettevalmistusel kodustele harjutuskordadele. Kodune õhkkond tagab tugeva toetajaskonna ja abikaasalgi on rõõm, et saab Samiga mõne nädalavahetuse rohkem veeta.

- “Põhivõistlus on 28. veebruaril – ühe kuu pärast. Kui praegu reisima minna väsib vaim ära ja rumalad mõtted tulevad pähe. See saab üldisele heaolule otsustavaks. 50km võistluse viimasel kilomeetril ongi just oluline, et oleks vaimu millest midagi välja pigistada,” selgitas Jauhojärvi.

Jauhojärvi usub, et maailmas on 20-30 suusatajat, kes on võimelised Olümpialt kulda võitma. Just vaimne valmisolek saab oluliseks.

Sami lahkub Kanadasse 7. veebruaril. Enne seda teeb ta läbi üheksa päeva kestva treeninglaagri Ounasvaaras.

- “Enam pole ohtu, et harjutaksin liiga palju. Treenin kord päevas ja annan viimast lihvi.”

Samas kui Sami Jauhojärvi tahab tugevalt Olümpialt kulda võita, ei pane Soome Suusaliit kellelegi medalilootuse koormat. Suusatajaid on Olümpiakoondises kõige enam ja nende varasemate tugevate sõitude tõttu on neil reaalselt selged võimalused medaleid võita.

- “Mina ootan, et Vancouveris läheks kõik plaanide järgi. Ootame, et võistkond ja hooldetiim õnnestuksid oma töös,” ütles Eero Hietanen, soome murdmaasuusatamise võistkondade treener, YLE’le.

Ta lisas:”Meil on suusatajaid, kes on võimelised medaleid võitma. Kõik on kinni pisiasjades. Juhatus ei oota, et sporlased medaleid võidaks. Me vaid loodame, et kõik saavad anda endast maksimumi ja teha oma elu parima tulemuse just Olümpial.”

Anders Södergren, Foto: Skierpost.com

Nii Anders Södergren tavadistantsi meeskonnast, kui Björn Lind sprinterite seast on otsustanud eelseisvateks Olümpiamängudeks ette valmistuda üksinduses.

Södergreni hooaeg on olnud heitlik. Sügis läks viirushaiguse nahka ja Maailmakarika starte on kogunenud vähe. Möödunud nädalavahetusel näitas Södergren, et ta vorm on tõusuteel. Björn Lind näitas lennukust juba Otepää Maailmakarika etapil, olles olnud pea kogu hooaja teiste sprinterite varjus. Kahekordse Olümpiavõitja kvalifitseerumine peatselt algavatele Olümpiamängudele oli kõvasti ohustatud tugeva konkurentsi tõttu meeskonnas.

Suurem osa Rootsi Olümpiakoondisest on teel Kanada mägedesse, et läbi viia nädalane mäestiku tingimuste laager. Marcus Hellner, Daniel Rickardsson, Johan Olsson, Anna Olsson, Charlotte Kalla, Anna Haag, Magdalena Pajala, Britta Norgren ja Ida Ingemarsdotter on reisijateks. Anders Södergren, just nagu Björn Lind, on otsustanud koju jääda ja valmistuda tuttavas keskkonnas.

Södergreni individuaalne otsus on saanud täis toetuse ka Rootsi Suusaliidu presidendilt Jocke Abrahamssonilt.

- “See on absoluutselt õige otsus. Seesuguste otsuste langetamine on võimaldatud kõigile indiviididele,” selgitas Abrahamsson.

Rootsi suusaäss on aga väga tänulik Suusaliidu mõistvusele.

- “Mäestikus treenimine pole minu jaoks kõige parem praegu. See vajab tugevat pingutust. Pealegi, ma saan kodus Östersundis väga korralikult suusatada,” selgitas Södergren oma blogis.

1. veebruaril lahkub Södergren koos sprindikoondisega Kanadas toimuvale Maailmakarika etapile. Peale MK’d Albertas, läheb Söedergren Olümpiaks ette valmistuma Mt. Washingtoni, mis on Emil Jönssoni sõnul täiuslik koht patareide laadimiseks.

Vaid paari nädala pärast saame näha, kas “vanameistril” veel püssirohtu on ja kas kahekordsel Olümpiavõitjal Torino päevilt, Björn Lindil, ka tänavu oma sõna öelda on!

Kristina Smigun-Vähi, Foto: Eesti Suusaliit

Tundub, et suusatajate seas kordub ajalugu. Mäletame mis juhtus Kristina Smigun’iga mõni nädal enne Salt Lake City Olümpiamängude algust.

Meie Kikut süüdistati dopingu kasutamises. Televisioon ja lehed olid täis kisa ja kära. Kristina ise ei pugenud varju vaid tuli avalikkuse ette ja kaitses end täie hingega. Teame ka tulemust. Kiku osutus puhtaks. Kokkuvõttes oil kõik tore ja korras, kuid Kristina Olümpia oli rikutud. Tundus, et tal lasub needus. Nagano Olümpia läks luhta luumurru tõttu ja Salt Lake City tulemused oleks väiksema stressikoorma puhul kindlasti tunduvalt paremad olnud. Kuid polnud viga neilgi. Kokkuvõttes tubli võitlus!

Eile teatati Alena Sidko A-proovi poistiivsest dopinguproovi näidust Krasnogorski võistlustel. Ka Sidko nõuab B-proovi. Igati õigustatud otsus – suusatajad on võitlejad ja ei anna kergelt alla. Kurb on aga fakt, et järjekordne venelane/venelanna on jäänud hammasrataste vahele. Kui Sidko osutub patuseks on kõik tore ja hea, et sport pisut puhtam, aga kindlasti tuleks jätta ruumi ka võimalusele, et temagi puhul võib lõpptulemus minna sama teed, kui Smigun’i puhul. Seega ei maksaks esialgse ja vägagi minimaalse informatsiooni omamisel minna näpuga näitama.

Ärgem võtkem õppust n.ö. “Lääne rahvastelt”, keda üldjuhul peetakse viisakateks ja tolerantseteks. Beckie Scott Kanadast ja Bente Skari Norrast ei teeninud kindlasti palju sõpru Eestist, kui nad sapiste kommentaaridega Smiguni suunas 2002. aasta jaanuaris lagedale tulid. Kuhu jäi toona vabandus? Kui meedias kõva häälega kedagi süüdistatakse, siis tuleks valesüüdistuse korral kõva häälega ka vabandust paluda.

Õnneks näitas Kiku Torino mängudel kõigile mis puust ta tehtud on. Ja nüüd läheb ta “kõige ausamate” suusatajate maale, Kanadasse, et sealgi ülejäänutega sotid selgeks teha.

Venelaste massiline dopingukasutamine on suusatamisele küll kõvasti halba mainet teeninud, kuid tuleb jääda avatuks ja positiivseks suusatamise, kui tervisele kasuliku spordi suhtes. Tippsport on räpane ükskõik millisel alal. Suusatamist ei saa kergejõustiku või rattaspordiga võrreldagi.

Kui uurida pilti Stray-Gundersen et al., 2003 uurimustööst võib näha, et seis tippsuusatamises pole sugugi roosiline. Mustaga on toodud sportlased, kelle verenäidud on ebaharilikult kõrged. Halliga on toodud sportlased kelle verenäidud on ebamäärased ja kõrgemad harilikust ja valgega sportlased, kelle verenäidud on puhtad. Tulemusi koguti Lahti MM’i (2001) ajal esimeselt 50-lt sportlaselt üheksal erineval võistlusel.

Nüüdseks on Lahti MM’ist pea 10 aastat möödas ja loodetavasti on neid valgeid ringe esimese 50 seas rohkem!

Magnar Dalen, Foto: Skierpost.com

Vancouveri Olümpiamängude alguseni on jäänud vaid paar nädalat. Selgunud on enamus koondistest ja osavõtjatest. Üksikute sportlaste lisandumine või nimistust välja kukkumine, nagu juhtus Alena Sidko’ga täna, enam üldpilti ei muuda.

Nüüd on küsimus ainult võitjate selgitamises. Eestlastena toetame loomulikult oma poisse ja tüdrukuid. Kuid reaalselt asjasse suhtudes teame, et meie kaardid on pandud meeste 50km sõidule ja naiste vabatehnika eraldistardile. Kuid kes on meie suusatajate kõige tõsisemad konkurendid?

Norrakate punast armeed tuleb karta kindlasti sprindis, eriti veel klassikalises tehnikas sõidetavas sprindis. Kuid distantsil on neil vastu panna vaid Northug – statistika räägib enda eest! Rootslaste vanameistrid on antud hooajal pisut kesised olnud ja noorte esiletõus on olnud muljetavaldav, kuid Olümpiamängude puhul ei ole tegemist iganädalase Maailmakarika etapiga.

Kes suudavad külma närvi säilitada ja tulemusi realiseerida? Vaadates mees- ja naissuusatajate stabiilsust, võib oletada, et Soome koondisest saab üks tõsisemaltvõetavaid konkurente Vancouver’i Olümpiamängudel nii eestlaste kui ka kõigi ülejäänute jaoks.

Alates 2001. aasta dopinguskandaalist on toimunud põhjanaabrite süsteemis tugev restruktureerimine ja jõudude ühtlustamine. Kui Sami Jauhojärvi peale toonast MM’i Saku Suverulli võistlustele tuli, hõiskas Martin Koukal Tehvandi hotelli ees:”Vaadake ette! Sealt tuleb “tugev” Soome suusakoondis!”. Täna Koukal nõnda enam ei naera. Jauhojärvi on medali kandidaadiks peaaegu igal distantsil Vancouveri mängudel. Lisaks Jauhojärvile on Soomlaste seas tänavusel hooajal esile kerkinud veel üks tugev tegija – Matti Heikkinen. Heikkinen on olnud üks vähestest Petter Northugi alistajatest tänavusel hooajal. Vaadates tagasi Heikkineni tugevale sõidule Davosi keskmäestikus, võikski pakkuda, et eestlaste pöidlad võiksid meeste 15km vabatehnika sõidu ajal olla pihus lisaks oma poistele ka põhjanaabrite ässa jaoks.

Heikkinen ja Jauhojärvi on Soome koondise kindlad liidrid, kuid nende positsioon ei ole kõigutamatu. Möödunud nädalavahetusel tegi ülejäänutega asjad selgeks Ville Nousiainen. Kõigi üllatuseks suutis Nousiainen alistada suusavahetusega sõidus suursoosiku Sami Jauhojärvi enda.

Kalle Lassila, Foto: Skierpost.com

Ka sprinterid pole Soome koondisel nõrkade killast. Lasse Paakonen näitas võimu Otepää sprindi eelsõidus. Kalle Lassila on suusatajate endi seas tuntud kui väga terav mees. Samas olid kõik Otepääl startinud Soome meessuusatajad ajasõidus 20 parema seas. Eelmainitutele lisaks oli Jesse Väänänen 15. ja Matias Strandvall 16. ning Niklas Colliander 20. – tiim on tasemel!

Naiste poole pealt on Virpi Kuitunen ja Aino-Kaisa Saarinen Vancouveris samuti medali soosikuteks igal distantsil. Ka Pirjo Muraneni ei tasu sprindi puhul märkamata jätta.

Aino-Kaisa Saarinen, Foto: Skierpost.com

Soome koondise peatreener Magnar Dalen pole küll koondise lõplikku koosseisu kinnitanud, kuid lähipäevil saame teada, kes on need nimed kes lähevad Vancouverisse medaleid jahtima.

Sõbralikkust silmas pidades tasub Olümpia ajal pöialt hoida ka meie põhjanaabritele!

Ola Vigen Hattestad Otepää MK-l. foto: Skierpost.com

Täna algasid Saksamaal Hinterzartenis põhja suusaalade juunioride ja U23 maailma meistrivõistlused, kus osalevad 40 riigi sportlased. Esimesel võistluspäeval oli kavas murdmaasuusatamise juunioride vabatehnika sprindidistantsid ning võistlustules olid ka eestlased Triin Ojaste, Raido Ränkel, Aleksander Maslennikov, Avo Sambla ja Morten Priks.

Tomas Northug, kelle vend on hetke maailma kiireim mees suuskadel – Petter Northug, oli tänases proloogis teine, kuid järgnevates sõitudes polnud talle enam kellestki vastast ja ta võttis ülekaaluka võidu. Teise koha saavutas tema võistkonnakaaslane Paal Golberg ja kolmandaks tuli itaallane Frederico Pellegrino.

- “See oli võimas. Ma tundsin ennast kogu päev väga hästi ja eriti mõnus oli siis, kui sain mõnemeetrise edu…, ütles juunioride maailmameister.
-“ Ma stardin kõikidel distantsidel juunioride maailmameistrivõistlustel, aga ma arvan, et mu parim võimalus avaneb suusavahetusega sõidus. Mu vend saatis mulle sõnumi, kus soovitas mul tähelepanelik olla ja mitte kukkuda, rääkis Tomas.

Vaadates, kuidas noored norrakad tänasel võistlusel ennast näitasid – meestest kaksikvõit ja naistel teine ning kolmas koht – siis peaksid punased viikingid küll oma tuleviku pärast rahulikud olema.

Kuigi täiskasvanute meestekoondisega pole lood nii roosilised.

Kindlasti enamikele on meelde jäänud juba ammusest ajast või lasknud ennast petta Petter Northugi suurepärastest võitudest, et norralased valitsevad suusamaailma – suusalegendil Thomas Alsgaardil on aga oma arvamus.

Nimelt leiab ta, et praegused koondislased on ilmselgelt liiga aeglased, kui me muidugi ei arvesta Petter Northugi, kes on viimastel aastatel pakkunud Norra publikule unustamatuid hetki.

11 korral on norralane (mees) olnud poodiumil viimase 2 aasta jooksul ja 8 nendest tulemustest kuuluvad Petterile. Samuti on esikolmikusse asja olnud Jens Arne Svartedalil, kes kuulub eratiimi Xrtapersonell, ja laskesuusatajal Ronny Hafsasil.

See tähendab, et ainult Martin Johnsrud Sundby on distantsikoondisest jõudnud poodiumile lisaks Petter Northugile. Järelikult on norralaste edu päris petlik. Nende edu seisab ainult ühe mehe õlgadel ja võib tõeliselt kõikuma lüüa, kui temal peaks juhtuma halb päev.

Reis Venemaale võib päris väsitav olla...Foto:Eesti Suusaliit

Kui keegi on kunagi unistanud maailmakarikasarjas punktide saamisest, siis ainus asi, mida on teha vaja, on minna Venemaale Rõbinskisse. Seda muidugi eeldusel, et Eesti Suusaliit on andnud loa võistlemiseks ja nii ei jää muud üle, kui ainult lõpetada ning võibki šampuse lahti korkida.

Ainult 23 naist ja 21 meest lõpetasid võistluse eilses suusavahetusega sõidus, mis ilmselgelt tagas ka kõigile punktid. Kuigi me võime vaielda siin teemal – et kes olid kohal, need olid ka paremad – kuid siiski peaks tegu olema MK-ga. Sellisel võistlusel peaksid võistlema tugevamatest tugevamad, mitte et MK-st kujuneks tõeline farss nagu seda oli eilne võistlus, kus nendest vähestest osalejatest olid üle poolte kohalikud. Pigem oleks võinud mõõduvõtu ümber nimetada Venemaa lahtisteks meistrivõistlusteks.

Venemaal peab alati "külmarohi" kaasas olema. Foto: Eesti Suusaliit

Muidugi on siin tähtsal kohal Rahvusvahelise Suusaliidu FIS-i eesmärk arendada ja populariseerida suusatamist ning kindlasti on Venemaa niivõrd mõjuvõimas riik, et sellele peab andma korraldusõiguse! Siin ei arvestata aga eelkõige võistlejate ja teiste riikide huvidega. Nagu elu on näidanud, on vähesed nõus võtma ette pika teekonna Venemaa põhjatutesse metsadesse,  mis osades tekitab uudishimu ja hämmastust ning teistes trotsi!

Näiteks kirjutab üks kanadalane oma blogis, kuidas nad 3-tunnisel bussisõidul sõitsid mööda meeletutest blokkmajade rajoonist, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda. Seepeale kostis ta siis:” Nad näevad kõik nii ühesugused välja – see on väga imelik!”

Teatavasti teevad riikide suusaliidud oma võistuskalendri vastavalt MK-le, et need üksteist segama ei hakkaks. Ehk siis suurtele koondistele oli juba ammu teada, et nad kindlalt Rõbinskis ei osale. Näiteks suusatamise suurriigid Norra, Rootsi ja Soome korraldavad sellel nädalavahetusel hoopis oma maa meistrivõistlusi ja enamik suusatajaid lihtsalt ei soovinud minna kaema “siberi külma”. Seega, kui sisuliselt 90% riikidest boikoteerivad Venemaa võistlusi, siis tekib küsimus, milleks neid üldse korraldada. Vaevalt, et eilsed poodiumiomanikud ennast täisväärtulike võitjatena tundsid ja saavad käsi rinnal taguda ning öelda – mina olin täna maailma parim!

Iga sportlase unistus on võita olümpiamedal.

Brian McKeeverist saab juba vähem kui kuu aja pärast algavatel taliolümpiamängudel esimene sportlane, kes on võistelnud nii paraolümpial kui ka “päris” mängudel ja seda just sellises järjestuses…

Ükski sportlane pole seda teed veel käinud. Itaalia kiiruisutaja Orazio Fagone võistles kahtedel olümpiamängudel ( Albertville ja Lillehammer) ja pärast mootorratta õnnetust, kus ta jäi ilma jalast, mängis ta Torino paraolümpial Itaalia hokikoondises.

Brian McKeeveri saavutus on märkimisväärne, arvestades seda, et Stargrdti haigus röövis temalt nägemise ja jättis alles ainult piiritletud vaate maailmale. Kui Brian läheb Whistleri suusaradadel vastamisi kogu maailma suusaparemikuga – mees, kelle nägemisvõime on kõigest 10% – siis on see ehe näide, kuidas sportlase tahe ja meisterlikkus on samuti “pime” ning piiritu!

McKeever on alati olnud väga motiveeritud ja lähtunud sellest, mida ta saab teha, mitte sellest, mida ta teha ei saa!

Kui Robin McKeever saabus koju 1998 aastal toimunud Nagano olümpiamängudelt, sai ta teada halvad uudised – tema nooremal vennal Brianil, kes oli äsja 18. saanud, diagnoositi Stargardti haigus (päritav haigus, mis põhjustab pimedaks jäämise). Pimedaks jäämine oli paratamatus ja hetkeks ka unistuse kaotamine.

“Ma arvasin, et ta ei saa kunagi seda kogeda, mis mul õnnestus, “meenutas Robin.” Ma lootsin, et meil õnnestub vennaga koos Olümpial osaleda.”

Vennad McKeeverid ei saa koos võistleda suusatamises Vancouveris, küll aga on Brian, kes on olnud puudega rohkem kui kümnendi, leidnud endale väärika tee ja kirjutanud ennast ajalooraamatusse.