Foto: Jüri Järv 

Senine detsembrikuu ei ole meessprinterite tulemustele tagasi vaadates kellelegi rahuldust pakkunud, ei treeneritele, fännidele, toetajatele ega ka ammugi mitte sprinteritele endile.

See aga ei tähenda veel valge rätiku ringiheitmist ja hooaja lõppenuks kuulutamist. Võitleme edasi ja võitleme seni, kuniks hooaeg lõppeb ja tähtsaimad peaproovid seljataga!

Laupäeval siis heideldi Valgehobusemäel Eesti meistritiitlile klassikasprindis. Korraldajad olid valmis saanud suurepärase sprindiraja, mis pakkus sprinteritele ja pealtvaatajatele just seda, mida sprindilt oodatakse – intriigi ja võitluslikkust ning mis peamine, põnevus säilis pea alati lõpuni.

Rada oli oma profiililt vahelduv, korralikud tõusud ning tehnilised laskumised ja kurvid tagasipöördel. Rajal oli suurem tõus Valgehobusemäkke, üks käärjooksu tõus ning tõusva nurga all finišisirge.

Stardi järgsel kiirendusel Valgehobusemäkke oli tähtis saavutada võimalikult hea positsioon laskumiseks, et oleks võimalik konkurente järgnevates kurvides kontrollida ning omada head positsiooni terava nurgaga käärjooksu tõusuks. Kulminatsioon aga saabus siiski enamasti lõpusirgel.

Foto: Jüri Järv

Minule isiklikult pakkus eelsõit positiivse noodi, kui olin kvalifikatsiooni võitjast 0,09 sekundi kaugusel. Positiivne eelkõige, et käsil on korralike aeroobsete treeningutega treeningnädal ning valdavalt ikkagi 2x päevas treeningud. Tähtis on ammutada enesekindlust, leida usku tehtud töö õigsusesse ning teha seda tulemuslikult. Kui minna järgnevate sõitudega edasi, siis igas sõidus oli midagi põnevat ja omapärast.

Veerandfinaal pakkus rohket kavaldamist ning poolfinaal jälle võitlust viimase hingetõmbeni kohapärast finaalis. Küll aga ei saa rahule jääda finaaliga, mitte niivõrd enda resultaadi vaid pigem sõidu kulgu pärast. Üks asi on sõita finaalis ning anda lahing kaasvõistlejatele, teine langeda ilma lahingut andmata. Valgehobusemäel paraku realiseerus võistlusformaadi abiga teine variant.

MK formaadis on nüüd kaotatud naiste ja meeste B finaalid, kuid nende B finaalide ajavaru on endiselt olemas poolfinaali ja finaalisõitude vahepeal, et võistlejad saaksid siiski minimaalse puhkeaja. Selle jooksul tehakse tutvust finalistidega ning antakse publikule võimalus eelnevalt finaali sisse elada. Ilmetu finaal ei ole ühegi korraldaja huvides ega ole atraktiivne pealtvaatajatele.

Foto: Jüri Järv

Siiski suutis Valgehobusemägi oma talvise olustiku ja sprinterlikult kiire rajaga luua väga meeldiva atmosfääri sprindivõistluseks ning on ainult tervitatav kui ka edaspidi jagatakse seal EMV medaleid sprindis!

Seniks aga talviste olude nautimist ja suusakilometraaži kogumist!

Timo Simonlatser

Allikas: sport.err.ee