Viimasel ajal on hakatud jõudsalt kommenteerima murdmaasuuusaradade laskumisi MK-sarja võistlustel ja ka suurüritustel. Sapporo MM 2007 aastal oli vahest et suurimaks küsimuse tõstatajaks.

Tiitlivõistluste tarbeks peavad tõesti olema suusarajad eeskujulikult ettevalmistatud. On raske ette kujutada, et Veerpalu või Mae Olümpiatsükkel läheb kehvalt ettevalmistatud radade nahka – Mati Alaveri luupainaja?

Küll aga tekitab küsimusi murdmaasuusatajate laskumisoskus. Päev-päevalt kuuleb kuidas harjutatakse üha rohkem ja üha kõvemini. Näeme telepildist kuidas Eesti mehed Ramsaus mäest üles rühivad. Kas see ongi võidu võti? Veerpalu puhul on ta seda tõestand, aga kus on ülejäänud?

Norra meessuusataja, Simen Oestensen, on tõestanud, kui oluline on laskumistel püsti püsida. Oestensen on vahest et tugevaima paaristõukega suusataja maailmas, kuid kehv tasakaal ei luba tal tähtsatesse koondistesse kuuluda.

Suusarajad peavadki keerulised olema – kuidas muidu teri sõkaldest eraldada? Ei tohiks luua olukordi, kus ühed ja samad “tööloomad” võtavad pidevalt võite. Tehniliselt keeruliste laskumiste olemasolu avab võimalusi teistele suusatajatele, köidab pealtvaatajaid ja populariseerib ala.

Siin väike video eilsetest kukkumistest Tour de Ski sprindietapil:

Foto: Eesti Suusaliit