Kristina Smigun-Vähi, Foto: Eesti Suusaliit

Tundub, et suusatajate seas kordub ajalugu. Mäletame mis juhtus Kristina Smigun’iga mõni nädal enne Salt Lake City Olümpiamängude algust.

Meie Kikut süüdistati dopingu kasutamises. Televisioon ja lehed olid täis kisa ja kära. Kristina ise ei pugenud varju vaid tuli avalikkuse ette ja kaitses end täie hingega. Teame ka tulemust. Kiku osutus puhtaks. Kokkuvõttes oil kõik tore ja korras, kuid Kristina Olümpia oli rikutud. Tundus, et tal lasub needus. Nagano Olümpia läks luhta luumurru tõttu ja Salt Lake City tulemused oleks väiksema stressikoorma puhul kindlasti tunduvalt paremad olnud. Kuid polnud viga neilgi. Kokkuvõttes tubli võitlus!

Eile teatati Alena Sidko A-proovi poistiivsest dopinguproovi näidust Krasnogorski võistlustel. Ka Sidko nõuab B-proovi. Igati õigustatud otsus – suusatajad on võitlejad ja ei anna kergelt alla. Kurb on aga fakt, et järjekordne venelane/venelanna on jäänud hammasrataste vahele. Kui Sidko osutub patuseks on kõik tore ja hea, et sport pisut puhtam, aga kindlasti tuleks jätta ruumi ka võimalusele, et temagi puhul võib lõpptulemus minna sama teed, kui Smigun’i puhul. Seega ei maksaks esialgse ja vägagi minimaalse informatsiooni omamisel minna näpuga näitama.

Ärgem võtkem õppust n.ö. “Lääne rahvastelt”, keda üldjuhul peetakse viisakateks ja tolerantseteks. Beckie Scott Kanadast ja Bente Skari Norrast ei teeninud kindlasti palju sõpru Eestist, kui nad sapiste kommentaaridega Smiguni suunas 2002. aasta jaanuaris lagedale tulid. Kuhu jäi toona vabandus? Kui meedias kõva häälega kedagi süüdistatakse, siis tuleks valesüüdistuse korral kõva häälega ka vabandust paluda.

Õnneks näitas Kiku Torino mängudel kõigile mis puust ta tehtud on. Ja nüüd läheb ta “kõige ausamate” suusatajate maale, Kanadasse, et sealgi ülejäänutega sotid selgeks teha.

Venelaste massiline dopingukasutamine on suusatamisele küll kõvasti halba mainet teeninud, kuid tuleb jääda avatuks ja positiivseks suusatamise, kui tervisele kasuliku spordi suhtes. Tippsport on räpane ükskõik millisel alal. Suusatamist ei saa kergejõustiku või rattaspordiga võrreldagi.

Kui uurida pilti Stray-Gundersen et al., 2003 uurimustööst võib näha, et seis tippsuusatamises pole sugugi roosiline. Mustaga on toodud sportlased, kelle verenäidud on ebaharilikult kõrged. Halliga on toodud sportlased kelle verenäidud on ebamäärased ja kõrgemad harilikust ja valgega sportlased, kelle verenäidud on puhtad. Tulemusi koguti Lahti MM’i (2001) ajal esimeselt 50-lt sportlaselt üheksal erineval võistlusel.

Nüüdseks on Lahti MM’ist pea 10 aastat möödas ja loodetavasti on neid valgeid ringe esimese 50 seas rohkem!