Iga sportlase unistus on võita olümpiamedal.

Brian McKeeverist saab juba vähem kui kuu aja pärast algavatel taliolümpiamängudel esimene sportlane, kes on võistelnud nii paraolümpial kui ka “päris” mängudel ja seda just sellises järjestuses…

Ükski sportlane pole seda teed veel käinud. Itaalia kiiruisutaja Orazio Fagone võistles kahtedel olümpiamängudel ( Albertville ja Lillehammer) ja pärast mootorratta õnnetust, kus ta jäi ilma jalast, mängis ta Torino paraolümpial Itaalia hokikoondises.

Brian McKeeveri saavutus on märkimisväärne, arvestades seda, et Stargrdti haigus röövis temalt nägemise ja jättis alles ainult piiritletud vaate maailmale. Kui Brian läheb Whistleri suusaradadel vastamisi kogu maailma suusaparemikuga – mees, kelle nägemisvõime on kõigest 10% – siis on see ehe näide, kuidas sportlase tahe ja meisterlikkus on samuti “pime” ning piiritu!

McKeever on alati olnud väga motiveeritud ja lähtunud sellest, mida ta saab teha, mitte sellest, mida ta teha ei saa!

Kui Robin McKeever saabus koju 1998 aastal toimunud Nagano olümpiamängudelt, sai ta teada halvad uudised – tema nooremal vennal Brianil, kes oli äsja 18. saanud, diagnoositi Stargardti haigus (päritav haigus, mis põhjustab pimedaks jäämise). Pimedaks jäämine oli paratamatus ja hetkeks ka unistuse kaotamine.

“Ma arvasin, et ta ei saa kunagi seda kogeda, mis mul õnnestus, “meenutas Robin.” Ma lootsin, et meil õnnestub vennaga koos Olümpial osaleda.”

Vennad McKeeverid ei saa koos võistleda suusatamises Vancouveris, küll aga on Brian, kes on olnud puudega rohkem kui kümnendi, leidnud endale väärika tee ja kirjutanud ennast ajalooraamatusse.